Peaaegu täiuslik

Üheksateistkümne aastane Roxanne on õnnelik, kui tal avaneb võimalus minna Briswoodi üikooli. Tüdruk veedab kogu suve planeerides elu Briswoodis ja loeb päevi, kuni pääseb põrgust, nimega kodu. Vägivaldne isa hoiab päevast-päeva ema oma hirmu all ja Roxanne'il on kõrini niiviisi elamisest. Ema aga keeldub isa juurest lahkumast ja nii leiab Roxanne end võõrast linnast koos kasuvennaga.

Ülikoolis kohtub Roxanne aga Calviniga. Ülbe ja endasse tõmbunud noormees ajab Roxanne'il hetkega pea ringi käima ning üksainus pilk temalt muudab jalad nõrgaks. Midagi nii võimast pole Roxanne varem tundnud ja ta tahab rohkem tunda võõra puudutusi ning hellitavaid sõnu.
Calvinil on aga saladus, mille päevavalgele tulek hävitaks nii tema, tema venna Roberti ja paljude teiste asjasse segatud noormeeste elud.
Mis saab aga siis kui saladus välja tuleb? Kas Roxanne suudab Calvinile andestada minevikuvigade eest? Kas kõige olulisem on osata andestada endale või teistele?

***
„Mind isegi ei pane imestama, et su kõrval kedagi ei ole. Sa tõrjud oma vastiku olemisega kõik eemale. Niivõrd ennasttäis, ülbe ja..."

Ma ei tea, mis juhtus. Justkui hing jäi kinni ja maailm kadus jalge alt. Ühel hetkel olid Calvini pehmed huuled minu omadel ja mehe käsi libises mööda mu selga juustesse. Ta suudles mind. Kõik liblikad, mis olid end mu kehasse vangistanud, lendasid nüüd laiali. Mitte miski polnud eales tundunud nii hea ja kodune kui Calvini suudlus.

Ta lasi minust õrnalt lahti, pühkis mu pisarad ja sosistas: „Sellepärast ma sind vajangi!"