Läbi merepõhja taevasse tähtedeni

"Issand Mia, mis juhtus," jooksis Stella minu poole.

"Kus teised on?" suutsin ma ainult küsida.

"Nad kohe peaks jõudma liftiga, palun räägi, mis toimub?" oli Stella nägu segadust täis.

"Mia, ma pole kunagi nii ära ehmunud, niiet hakka kohe rääkima, mis toimub," hüüdis Sebastian mulle teiselt poolt koridori. Vaatasin kuidas kõik minuni jooksevad.

"Tom, Tommy ta on koomas," ma ei suutnud seda öelda, pisarad tahtsid voolama hakata. Aga ma ei tahtnud nutma hakata. Vaatasin kuidas kõigi pilkudes oli segadus.

***

Olen juba päevi siin voodi ääres istunud. Hoidnud Tommy käest ja oodanud kui ta oma silmad avab. Viimane kuu on olnud pöörane ja tohutult raske. Ja just Tommy on iga hetk mu kõrval olnud. Me oleme aastaid olnud parimad sõbrad, aga alles nüüd taipan, et just tema on see, kellele ma suudan usaldada kogu oma elu. Kelle käte vahele võin ma jääda igavesti. Ma pole uskunud iial, et tõeline armastus olemas saab olla. Kui kaks hinge leiavad teineteist, siis ajaga nende südamed sulavad üheks. Kui üks pool hävib, siis hävib ka teine. See valu mu sees on tohutu.

Ma olin magama jäänud Tommy kõrvale kui korraga tundsin liigutamist. Ma olin hetkega püsti ja sûda tohutult puperdas. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, aga lõpuks ta oli ärkvel. Mu silmad täitusid pisaratega ja suur rõõm vallandas mind.

"Hei. Sa oled tagasi," ma lihtsalt nutsin rõõmust ja vaatasin Tommy't.

"Kes sa oled?" ja kogu mu maailma varises kokku.

Ma kutsusin arstid kohale. Nad ütlesid, et mälukaotus on normaalne, aga arvestades tema ajukahjustust, ei pruugi tal aju veel pikalt taastuda. Hirm mu sees oli tohutu. Hirm kaotada seda Tommy, kes elas enne õnnetust. Ma ei teadnud mida teha, ma põgenesin. Põegnesin kaugele, et unustada see elu siin.