Elas kord üsnagi tavaline noor neiu. Tal oli olemas kõik, mida ta vajas, kuid ometigi tahtis ta midagi enamat. See tüdruk olin mina. Mu elu tundus nii igav, nii üksluine, et ihkasin meelihaaravamat elu, kuid... mu tahtmine sai teoks. Senitundmatu elu vajus mulle raskelt õlgadele. Ma ei jaksanud seda kandamit tassida. Mul oli küll põnev, aga samas varitses mind pidevalt oht. Paratamatult hoidsid mind käpa all hirm ja pisarad. Nüüd ei igatsenud ma midagi muud, kui oma endist elu tagasi. Nähtavasti oleksin selle saavutamiseks ükskõik, millisel härjal sarvist haaranud. Vist.
___
Lugeda omal vastutusel, sest kirjutasin selle 14-aastaselt ja ei mäleta, kas see on hea või mitte. :D