Fata Morgana

„Kõik tahavad minna taevasse, kuid keegi ei taha surra."
Joe Louis

Kõik algas nii:
Ühel vihmasel sügisööl ärkas Hape lahkamistoas.
Ta polnud üksi - Hapet oli külastama tulnud inimesekujuline ilmutis, keda ta eksikombel jumala
ingliks pidas, sest külaline oli riietatud üleni valgesse ja tema pikad heledad juuksed hõõgusid
lambivalguses nagu püha oreool.
„Kas ma olen juba taevas või pean veel Peetruse jutule minema?" küsis Hape igaks juhuks.
„Ei kumbagi," vastas libaingel. „Sa pole surnud."
„Mis minuga juhtus?" küsis Hape sosinal, sest ennist valjemini rääkimine oli talle valu teinud.
„Enesetapp," vastas ilmutis. „Sa sõitsid jalgrattaga järsakust alla. Sind leiti kivide otsast, rattaraam
otsapidi kopsudes. Kui Timukas sind laibakuuris nägi, arvas ta, et oled kokkuõmblemiseks ja ellu
äratamiseks piisavalt värske."
Kogu jutt tundus kohutavalt ebaloogiline. Miks ta pidi enesetappu tegema jalgrattaga? Kaljult alla
saanuks niisama ka hüpata. Ja mis mõttes teda ellu äratati? Kas ta oli surnud?
Tegelikult vaevas Hapet üks palju pakilisem küsimus:
„Mis mu nimi on?" Olles unustanud kogu mineviku tundus mõistlik alustada iseenda nimest.
„Hape," vastas valge ilmutis.
„Hape," kordas Hape. Talle tundus, et külaline teeb nalja. Kui nii, siis näis parima lahendusena
naljaga kaasa minna.
„Aga miks mul selline nimi on? Kas mu vanemad tarbisid hoolsalt LSD-d?"
„Ei, sa oled düsgraafik. Selle pärast," vastas kummituslikult valge külaline laialt naeratades. Happe
arvates oli sellel inimesel liiga palju hambaid või liiga suur suu. Või siis mõlemat korraga.
„Sa kirjutasid kooliajal lugemispäevikusse Sinihabeme asemel Sinihape. Sellest ajast see nimi sulle
külge jäigi," jätkas naeratav olend. „ Ma tõesti ei tea, milline nimi su passis seisab. Sul polnud
ennast tappes dokumente kaasas."