Ostetud Pruut

"Sinust ei saa kunagi minu naist," ta vaatab mind tülgastunud pilgul ja ma langetan alandlikult pea.

Ta haarab mu lõuast, lubamata mul ennast vältida. Tema külmad silmad, jäine hääl ja äkiline puudutus panevad mind värisema ning mu keha läheb hirmust pingesse.

"Ära oota minu poolt mingeid tundeid, sest neid ei tule," teatab ta mulle lähemale kummardudes, nii et meie ninad peaaegu kokku puutuvad ja lisab: "Ma ei raiskaks elades oma armastust naisega, kes oli nõus minuga abielluma vaid raha pärast."

Vahin talle otsa ja tunnen, kuidas mu süda valutab vajadusest talle siin ja kohe näkku karjuda, et see abielu polnud isegi minu valik. Ka mina ei tahtnud seda ja nüüd soovin ma veelgi enam, et oleksin keeldunud, isegi kui see oleks mulle mu elu maksnud.

Aga ma ei tee seda, sest ma ei saa ja kui ma talle ka räägiks, ta tõenäoliselt ei usuks mind niikuinii. Kogu see asi on ka mulle arusaamatu ning vastik ja ma ei saa talle tema tundeid või õigemini nende mitte olemasolu kuidagi ette heita, sest ma ju ei lootnudki mingit õnne leida.

Tema pole mu prints valgel hobusel ja mina pole kaugeltki tema printsess, keda ta päästma peaks, sest see siin pole mitte mingi armastuslugu. See on elu. Minu elu, mille üle mul puudub igasugune õigus otsustada.