Missioon

Suur kolakas, okseleajav valu. Kukkusin põlvili, mu silmist jooksis vett ja ma nägin valgeid tulukesi. Mu pea lõhkus, aga ma suutsin püsti tõusta ja end ümber pöörata. Kollases pidzaamas minust lühem ülekaaluline mees tormas mulle kallale. Ta hakkas mind näkku lööma, ma võtsin ta lihavast rusikast kinni ja pöörasin ta käe talle selja taha, võtsin ka ta teise käe ja pöörasin ta näoga enda poole selili maha. Ta vaatas mind hirmul pilguga.
„P-palun… ma pole m-midagi t-teinud..“
Kahjuks kaastunne polnud mul loomuses ja töö oli vaja lõpule viia, seega tõmbasin saapast noa ja lõin selle talle südamesse. Ta kukkus selili, noaots rinnust turritamas. Kollasele läägele pidzaamale tekkis suur tumepunane ring, mis laienes. Veri otsis teed mehe kehast välja.
Ta silmad, mis viimati nägid minu, ta enda mõrvari nägu, jäid lakke vahtima. Tühjad, klaasistunud, pärani silmad.