Ta on siin, aga keegi ei näe teda,
keegi ei näe ta nukraid silmi.
Nad ei näe, et ta kaunid sinised silmad
on täis pisaraid.
Ta seisab siin, aga keegi ei tunne teda,
keegi ei tunne valu ta südames.
Nad ei tunne, et ta arnastust täis süda on
tegelikult üksi.
Ta räägib siin, aga keegi ei kuule teda,
keegi ei kuule ta värisevat häält.
Nad ei kuule, et ta õrnadelt huultelt
kostuvad abipalved.
Ta sureb siin, aga keegi ei märka teda,
keegi ei märka ta väikest keha lamamas.
Nad ei märka, et ta tahtis vaid olla...