Tundetu PAUSIL

"Ma ei hooli sinust," laususin raske südamega, kuna see oli suurim vale, mille ma välja suutsin mõelda. Tegelikult hoolisin ma temast rohkem, kui kunagi varem. Ma ei tohtinud murduda.
"Sa ei kuulu enam siia. Lihtsalt, mine tagasi, kust sa tulid," lisasin, hoides oma hääle kindlalt. Pidin end talle tugevana näitama. Selle asemel, et mulle midagi öelda, naeratas ta õelalt, pööras selja ning kadus paksu metsa vahele.

Ta jättis mu lagendikule jälgima kohta, kus ta alles hetk tagasi seisis. Mulle ometi nii lähedal. Tema rahulikud hingetõmbed kajasid endiselt mu kõrvus. Tundsin tema lõhna.

Ma pidin ta unustama.

Igaveseks.