Üksik Hing

Lugu, mille kirjutasin ca kolmandas klassis.

Inimesed alati arvavad, et ma olen kõige õnnelikum ja abistavam inimene, aga keegi tegelikult ei tea, et ma olen kõige katkisem inimene, keda nad on iial kohanud.

Lisan siia oma eelnevate aastate jooksul kirjutatud lühijutud. Need kuuluvad hetkel fantaasia kategooriasse, ent kunagi ei tea - võib-olla otsustan tulevikus mõne muu žanri kasuks.

lugu jutustab ühest viie aastasest Miiast ja tema väikesest vennast Leost, ning nende jõuluõhtu seiklustest!

Kas ma tõesti näen und? või on see ilmsi? Mulle tundub, et see oleks nagu uni, sest ma ei tunne mitte kui midagi...mulle räägitakse tunnetest, aga mina ei tunne midagi...mis on tunded? kus ma üldse olen? Kas ma olen elus? Ma igatsen midagi, mis pole reaalne... Ma pean und nägema... Miks ma ei tunne, et midagi pole reaalne.

Kui Archerite pere ema on sunnitud tööasjus kruiisile minema, kuid ei naase sealt, teevad väikesed peretütred kõik, et ema üles leida. Siinkohal pean kindlasti ära mainima, et see jutt on stiililt mu teistest juttudest päris erinev. Ma tean, et see ei õnnustunud mul sada protsenti, aga tahtsin sellegi poolest ise midagi uut proovida. Lugu ei ole eriti realistlik, pigem suuremas osas lõimunud fantaasiaga. Eelkõige: head lugemiselamust. :)

See (ei ole) luuleraamat, jutukogumik, hapukurgipurgi kasutusjuhend Säilitada temperatuuril 22°...25°, niiskuse eest kaitstult Mitte hoida otsese kriitika käes Kõlblik kuni vaata pakendilt 🚯♻️☢️

Eres mia y de nadie más...

Saast kulistas alla viimase lonksu pudelist, mille sildil mustasid hoiatavalt pealuu ja säärekondid, ning röhitses häälekalt. „Kuule sina, Eevald!" möirgas ta. „Jutusta meile üks lugu." Mardus vedas näole hammasterohke naeratuse. „Räägi meile..." viipas vaim maniküüritud käega elegantselt, justkui esitleks kuningale aukülalist kaugelt maalt, "...armastusest." Lühijutte läbi aegade. Enamus on juba kusagil avaldatud. Käes on aeg laiali paisatud lugude kokku korjamiseks.