Meil pole õhku.

"Ma ei taha sind enam näha!" karjus ta viimasel hetkel..
"See ei olnud mina!" laususin ma talle

Hoolimata sellest, ta jooksis. Kaugele.

Järgmine mahajätmine ta poolt..
Ta on mu süda juba liiga palju murdnud...Aeg on edasi liikuda!

Läksin koju, oma tuppa, kust võtsin albumi, minust ja Raimondist.

Viskasin sellele pilgu peale ja läksin esimesele leheküljele.

Haarasin sealt pildi, mille rebisin keskelt pooleks.

Ja panin kaks poolt eraldi viimasele lehele.

Võtsin pastaka, mille Ta mulle kinkis ja kirjutasin sellega sinna juurde:
"Sul pole enam õhku."

Kuid sisimas ma tean, et meil pole õhku.