Paar hetke läks mõõda. Ma tõusin jälle püsti. Valu kadunud. "B!tches, I'm back," Mmm kui mõnus. Ma sirutan tiivad välja. Võtan telefoni ja vaatan sealt enda peegeldust. Kallid silmad, te olete jälle seksikad, süsimustad. Ma läksin jalutama, ma püsin pimeduses. Kurat miks ma varem juba ei muutunud? Nii mõnus on jälle deemon olla. Ma loodan et lugu liiga lappesse ei lähe. Ma proovin kirjutada siia igasuguseid asju mis mulle meelde ja pähe hetkel tulevad! Lugu räägib Kersti Parkist, kes on deemon. Ta tahab teada saada, kes on ta isa mõrvar ja miks ta selline on.