Lugu koosneb fantaasiast ning selle sisse tükkidena ära peidetud tõesti sündinud olukordadest.
Sellel tüdrukul on olemas kõik: varandus, ehted, kuulsus, oma loss, omad teenrid, oma elu, kuid siiski tundub olevat midagi valesti. Ta istub päevast-päeva troonil ning ei saa teha muud, kui tunda kurbust.
Miks on mul olemas kõik, mille nimel teised inimesed tööd rügavad?
Miks on mul tunne, et minu perekond kohtleb teisi inimesi vääritult?
Miks on mul tunne, et ma ei kuulu siia?
Miks olen mina erilisem kui teised?
Miks kõik minu ümber sureb..?
Kuigi tüdruk on samuti aadlik, tema veenides voolab õukonna veri, tahab tüdruk kuuluda teiste hulka! Kahjuks on temas karma, mis toob talle kaasa mitmeid õnnetusi, eelkõige suhetes, nii sõprade kui armastatuga.
Ka kõige õnnelikum muinasjutt kastetakse kord pimedusega üle..
See ei ole armastuslugu,
see on algus tüdruku surmale.
„Ära tunne, ära tunne, lihtsalt ära tunne!" karjusin enda mõtetes.
Avasin vaikselt silmad ja nägin ainult verd, terve kooli koridori seinad olid punaseks värvitud.
Miks ma pean seda tundma? Miks ma ei võiks olla üks tavaline tüdruk?
Mu põlved hakkasid värisema ja silmad täitusid pisaratega. Mina tapsin nad. Langesin põlvili kümnete õpilaste verre, pisarad mööda põski voolamas.
„Miks ma ei suuda seda peatada!" karjusin üle koridori, kui langesin pikali ega varsti näinud peale pimeduse midagi, vaid kuulsin inimesi siia poole tulemas ja nende hääli.
(Osaleb EstBat kirjandusvõistlusel.)