"Sinust ei saa kunagi minu naist," ta vaatab mind tülgastunud pilgul ja ma langetan alandlikult pea. Ta haarab mu lõuast, lubamata mul ennast vältida. Tema külmad silmad, hääl ja äkiline puudutus panevad mind värisema ning tahtma varjuda, aga ma olen lõksus. "Ära oota minu poolt mingeid tundeid, sest neid ei tule." Ta kummardub mulle lähedale, meie ninad peaaegu koos ja lisab:"Ma ei raiskaks elades oma armastust naisega, kes oli nõus minuga abielluma vaid raha pärast." Vahin talle otsa ja tunnen, kuidas mu süda valutab vajadusest talle siin ja kohe näkku karjuda, et see abielu polnud isegi minu otsustada ja ka mina ei tahtnud seda. Aga ma ei tee seda, sest ma ei saa ja kui ma talle ka räägiks, ta tõenäoliselt ei usuks mind niikuinii. Kogu see asi on ka mulle arusaamatu ning vastik ja ma ei saa talle tema tundeid või õigemini nende mitte olemasolu kuidagi ette heita, sest ma ju ei lootnudki mingit õnne leida. Tema pole mu prints valgel hobusel ja mina pole kaugeltki tema printsess, keda ta päästma peaks, sest see siin pole mingi armastuslugu.