25391 // PAUSIL

Tossu, suitsu ja tuld on igal pool. Õhk on paks ja ma hakkan vaikselt vingu mõjusi tundma.

"Isa!" karjun veel ühe korra ja vahin ringi.

"Ruby..." kuulen vaikset ja hädist vastust endast vasakult.

Pööran ennast sinnapoole.

Auto on tagurpidi pööratud ja mu isa on seal sees väga ebameeldivas asendis.

"Ruby..." ütleb ta veelkorra ja ma saan aru, et ma peaksin tema juurde minema.

"Isa! Sa saad välja... Päästjad on juba kohal," naeratan ja annan isale lootust pääseda.

"Ruby... See kood," lausub ta, nagu ei kuulekski mu paanitsemist.

"Ma ei taha su nõmedat koodi! See on täiesti haige!" kriiskan läbi pisarate.

"Ruby, palun tule sealt ära!" karjub ema eemalt.

Säh. Ajas see kärbes ka ennast kohale.

Kollakalt määrdunud riietuses päästja jookseb minu juurde.

"Ma armastan sind, Ruby," lausub isa naeratades. Näos leppimine, et pääseteed pole.

"Ei! Sa saad välja! Ta tuleb juba!" näitan näpuga päästja poole ja hakkan põlevasse autosse ronima.

"Neiu! Palun tulge!" karjub päästja ja tõmbab mu autost välja.

"Ei! Te saate ta päästa! Ma tean. Te peate saama!" kriiskan ja üritan mehe käte vahelt pääseda.

Auto jääb ainult kaugemale.

6 meetrit...

3 meetrit...

"Isa!" karjun veel ühe korra.

Pauk.