Maantee

Lugu räägib teismelisest neiust, kes enda emaga kortermaja 10 korrusel elab. Kuigi ta peaks olema koolilaps, ei käi ta koolis, ei käi poes riideid šoppamas ega telli pitsat. Ja muidugi pole ta mingisugune emo, kes ainult toa nurgas kükitaks ja enda veene silmitseks. See takistus, mis teda ja kõiki teisi taga ajab, on palju õudsam kui esialgu arvata võiks.
Niisiis, on aasta 2156, maailma oli just vallutanud usumässud. Kõige algatajaks olev isis, seejärel sõtta tormanud budism, katoliiklased, protestandid ja paljud teised usulised sõdisid omavahel. Emad põgenesid lastega sinna, kus olid vähekenegi leebemad seadused. Aga ka sellised linnad hukkusid, külades toimusid lahingud, riike lasti võimsate pommidega puruks, aafrikas põletati maju. Risudest ja tervest maakerast jäid järgi väikesed elatavad maalapikesed, kus ühe peal elab ka oma emaga 16 aastane Mariella. Tema ülejäänud kaks õde kes võibolla elus on, elavad mujal. Tema isa oli tütarlapse vennaga sõjas hukkunud, nüüdseks juba paar aastat tagasi.
Selle suure hävinguga oli ka 76% maapealsetest elanikest ära surnud haigustesse, mustusesse, vere kaotusesse, nälga ja enesetappu. Alad, kus nüüd inimesed elavad, on müüritud ja valve all. Ainult osavaimad saavad sisse ja süütud, kes ei ole tagaotsitavate nimekirjas.
Kui me räägime vähestest inimestest, riikide puudumistest ja täiskasvanute egost, on tavaks saanud ka naiste ja laste röövimised ning nende ära kasutamised, et rahva arv suureneks ja keegi oma riiki valitseda saaks.
Peategelaseks ongi siis laps, kes ühel kummalisel ööl kinni võetakse. Õnneks teda voodisse ei kisuta ega inimeste juurdetulekut ei sunnita suurendama, aga pinge Mariella sees kasvab siis, kui ta ühte uhkesse majja satub.