Purunev klaas

Hei! Mina olen Isabella. Ma olen 13-aastane. Kui keegi käsiks mul ennast kirjeldada kolme sõnaga, siis need oleksid arvatavasti sõbralik, samuti ka heatahtlik ja ma arvaks ka, et tark, aga ma ausõna pole egoistlik. Mul on ema nimega Krista, kes on tore ja väga helde ning ta töötab müüjana, aga muretseb natuke liiga palju. Mul oli isa Martin. Just nimelt: oli, mu isa suri avariis ja see oli kohutavalt õudne päev mu elus. Mu isa oli mulle väga tähtis ja ma leinasin teda väga kaua.
Mul on üks soov, aga seda on päris raske täita. Nimelt ma tahaksin minna Londonisse. See on nii kuulus ja lahe koht ning seal elavad mitmed kuulsused ja ma väga tahaksin sinna minna.
Ma käin Tallinnas koolis. Kõik tundub olevat korras, aga ei ole. Asi on nimelt minu suhetes sõpradega. Kõigil minuvanustel noortel on sõpru, aga minul mitte. Mul on küll olnud sõpru, aga ma ei tea, kas ma teen siis midagi valesti või milles asi on, aga need sõprussuhted on purunenud. Võib-olla on see lihtsalt minu saatus. Ühtlasi on see kõige kurvem asi minu juures. Koolis läheb mul muidu hästi. Käin olümpiaadidel ja muudel võistlustel. Aga koolis pole tore käia, kui sul pole sõpru, see on väga kohutav.