Surm

103 3 1
                                    

"Appi, moda sa teed Anastassia?"

"Jäta mind rahule, ma tahan lihtsalt surra!"

*kuus kuud tagasi*

Ma ärkan üles kuna tunnen külma õhku oma põsel. Hõõrun kätega oma silmi ning vaatan toas ringi. Mul on suhteliselt väike tuba aga see on hubane. Vaatan akna poole ja näen, et olen selle lahti unustanud. Tõusen voodist ja panen akna kinni. Värisedes vaatan aknast välja. Väljas on kottpime. Kell ütleb 3:29. Peaksin edasi magama kuna on koolipäev aga und ei ole. Ma tõusen voodist püsti ja teen oma toa akna uuesti lahti. Lähen oma koolikoti juurde ja võtan sealt oma suitsupaki välja. Võtan ruttu kapist mingi suvalise kampsuni ja viskan selle selga. Lähen istun aknalauale ja panen suitsu põlema. Ma mõtlen oma elu peale, oma lapsepõlve peale. Mu lapsepõlves on palju valusaid mälestusi sellest kuidas mu isa karjus mu ema peale, peksis teda. Vahel elas isa isegi minu peal viha välja. Mu ema põgenes ära paar aastat tagasi, lihtsalt võtsin julguse kokku ja jooksis ära, jättes mind selle värdjaga siia. Peale seda mu isa on mind ära kasutanud, mind peksnud. Tõmban suitsust pika mahvi ja viskan koni aknast alla. Lükkan akna kinni ja teen oma toa ukse lukust lahti. Ma kõnnin hästi vaikselt trepist alla, otse kööki. Otsin kapist välja rohelise tee ja panen vee keema. Vesi hakkab mullitama ja käib klõps mis tähendab et vesi kees ära. Ma liigun veekannu poole ja järsku lõin oma varba vastu lauajalga ära. Kurat, see on valus. Vannun natuke omaette samal ajal kui ma tee peale vett valan. Ma jõuan ühe lonksu teest võtta kui kuulen, et mu isa hüüab mind ülevalt korruselt.

"Anastassia, tule üles!"

Kurat, kurat, kurat

"ANASTASSIA!"

Ma panen teetassi lauale ja hakkan üles, oma isa tuppa kõndima. Tema ukse taga olles kõhklen, ma tean, et kohe juhtub midagi jubedat aga ma ei saa talle ju vastu. Niisiis astun uksest sisse.

"No väike printsess, minu arust peaksid sa praegu magama mitte kodust välja hiilima."

"M-ma ei hiilinudki, ma tegin omale teed."

"Sul on veel julgust oma isale näkku valetada!"

"A-aga ma ei valetagi, lihtsalt palun ära ole kuri" 

Ja siis ta lõi mind. Andis kõva laksu näkku. Ta lükkab mu peaga vastu seina ja ma kukun nuttes maha. Ma anun, et ta lõpetaks aga ta ei tea mida tähendab 'palun lõpeta'. Ta lööb mulle paar korda jalaga kõhtu ja kõnnib siis oma toast välja, jättes mind sinna nutma. Kuulen kuidas automootor tööle läks ja auto minema sõitis.

Ma nutan paar minutit lihtsalt seal maas lamades. Miks mina, miks just mina?

Lõpuks ajan oma kõhna keha põrandalt püsti. Pühin oma nägu, mu pikad mustad juuksed on pisarate pärast näos kinni. Tõstan oma pluusi üles ja vaatan oma kõhtu. Mu nahk on jubedalt valge ja kõhtu katavad suured lillakad verevalumid. Ma lähen oma tuppa ja otsin välja oma seljakoti. Võtan sahtlist oma musta topi, puhast pesu ja oma mustad teksad. Panen kaasa veel oma mustad conversid ja meiki. See peaks kõik olema. Lähen esikusse ja tõmban jalga oma tanksaapad ja musta tagi. Kurat, telefon ja raha. Lähen jooksen ruttu oma tuppa ja võtan telefoni voodi alt peidust välja. Lähen oma isa tuppa ja vaatan ta säästude karpi. Umbes 350 eurot, sellega saan hakkama. Lähen kõnnin uksest välja ja naudin külma tuult. Hakkan suvalisse suunda kõndima ja loodan, et leian koha kus ööbida. Mu pea lõhub koledalt ja mul on tunne, et kukun kohe kokku. Ma jõuan lõpuks bussipeatusesse ja istun pingi peale. Järsku kõik muutub raskeks ja silme eest läheb uduseks. Ma kukun pingilt maha ja ahmin õhku. Kuulen kuidas keegi minu poole jookseb, ma näen ainult udust musta kogu aga kehahoiakust saan aru, et ta on poiss. Ta tõstis mu õrnalt sülle ja siis läks silme eest kõik mustaks. Ei, ei, ei...

AmbivalenceWhere stories live. Discover now