Lase Minna (Eesti keeles)

8

Tere hommikust! Kui ma jõuan koolis kirjutada, tuleb täna üks osa veel ;) Aitäh teile kõigile selle imelise toetuse eest!

_____

Mulle meeldis nii väga ihualasti Tomi kaisus vedeleda. Me tegime seda peaaegu pärast igat korda, erandiks oli vaid see, kui tal oli trenn või ma pidin koju minema.

Täna polnud kummalgi kohutusi.

Me mõlemad hingeldasime veel kergelt, kumbki polnud sõnagi lausunud. Alguses olin isegi oma hääli häbenenud, kuid ühel hetkel oli see kadunud. Ma ei kahetsenud, et see juhtus, teadsin, et tema ei kahetsenud samuti.

Mingil põhjusel olime me diivanvoodil risti, Tomi jalad ulatusid natuke üle ääre. Ta oli meile kuidagi teki peale sikutanud, aga see oli meie all ka. Teadsin, et magamajäämiseks oli praegu veel liiga vara, aga ma ei tahtnud siit kuhugi liikuda.

Tomi sõrmed hakkasid mu õlal mängima. Liibusin rohkem vastu teda ja silitasin käega üle ta rinna.

„Jää täna minuga...“

Ma tahtsin, nii väga, aga ei teadnud, kas vanemad lubaksid. Üldiselt polnud see nende jaoks probleem, aga nad ju teadsid, et me olime lahku läinud.

„Okei,“ pomisesin. Mind ei huvitanud nende nõusolek. Saadan lihtsalt emale sõnumi, ta ju ei hakkaks keelama...

„Nii hea, et sa taas mu käte vahel oled...“

Ma tahtsin nende emotsioonide üleküllusest nutma puhkeda. Mul oli tunne, et mu hing lausa paisus õnnest, kui ma mõtlesin, et me oleme jälle koos, ma ei pea tema pärast enam nutma...

„Ma olen kodus,“ naeratasin ja sirutusin teda suudlema.

Ta vinnas mu enda peale ja silitas õrnalt mu selga. Natukese aja pärast suudlus lõppes ning ma jäin ta rinnale lamama. Kuulasin ta südametukseid.

Ühel hetkel otsustasime süüa teha. Tom pani endale dressipüksid jalga, mina võtsin särgi, mida ta enne kandnud oli. Kahju, et mul siin enam riideid polnud, puhas pesu oleks marjaks ära kulunud. Õnneks ei paistnud Tomi bokserid särgi alt välja.

Saatsin ka emale sõnumi. Ütlesin, et ma jään täna Tomi juurde.

„Kas... toon riided siia tagasi?“ küsisin, kööki astunud.

Tom naeratas siiralt. Ma polnud seda enam ammu näinud. „Loomulikult.“

Kõndisin õnnelikult külmkapini. Hea oli näha, et seal süüa oli, ma olin kartnud, et nüüd, kus ma pea iga päev seal pole, jätab ta söömise unarusse. Nii hea oli mõelda, et me teeme jälle koos süüa, poeme siis teineteise kaissu ja vaatame filmi. Mulle tundus, et kõik saab korda...

Kuni ema mu sõnumile vastas. Ta ütles, et tema arvates on parem, kui ma ööseks ikkagi koju tulen.