Arm, mis ta jättis...

Proloog

,,Palun, ära löö rohkem!'' karjusin ma hirmust.

,,Mitu korda ma olen sulle öelnud, et sa ei suhtle teiste meestega, ah?'' karjus ta mulle vastu.

,,Ma enam ei tee, ma luban. Palun!" vannun ma noormehele.

Ta suundub klaaskapi juurde, võtab sealt välja konjaki ja joob sealt paar suurt lonksu.

,,Kallis, oled sa maha rahunenud?" proovin temaga kontakti saada.

,,Tead, parem ole vait ja tegele oma asjadega. Mul on ausalt kõrini sinust ja sinu ringiaelemisest." vastab ta mulle.

Uksele kõlab koputus ja sellele järgneb hüüe
,,Avage, politsei."

Tõttan ust avama ja proovin oma marraskil keha peita.

,,Tere?" ütlen kõhklevalt.

,,Tere õhtust, oleme saanud inimestelt kaebusi teie korterist kostuva lärmi tõttu." vastab politseinik. Seejärel ütleb ta vaikselt: ,,Vaadake, ega me ju ka lollid pole. Me saame aru, mis siin tegelikult toimub. Aga ma ütlen teile üht, selle probleemiga saab tegeleda."

,,Vabandust, aga ma arvan, et kõik on hästi" vastan ja manan näole võltsnaeratuse.

,,Te arvate? Preili, ma pean siiski ta jaoskonda kaasa võtma."

,,Mis siin toimub? Kes teid kutsus?" ilmub teisest toast välja mu elukaaslane.

,,Noormees, palun tulge meiega kaasa."

,,Ei tea mis hea pärast?" vastab ta.

,,Läheduses toimus hiljaaegu vargus ja meil oleks teilt erinevaid andmeid vaja." valetab politseihärra.

,,Olgu peale" vastab ta.

Vaatan veel talle järgi teadmata, mida see tuua võib. Kes teab, kas ma teda veel üldse näen ja kui näen, siis mis juhtuda võib?