Holy shit ma just avastasin, et mul on 3 kuu pärast sünnipäev. Lõpuks ometi ma saan 18. Ma ilmselt võtan oma täiskasvanu ellu astumise ea ikka normaalse peoga vastu. Ehk hakkame koos mu sünkarit planeerima? Nõus? Davai, mina ka. Kindlasti peaksin valima hästi normaalse ja hubase pleissi. Kuigi on seda kuradima raske saada, sest enamjaolt tahetakse ikka, et 21+ ja värke. Ehk susserdab välja sellega, et kutsuks enamusi, kes on siis 21 ja vanemad? Enivei ma nägin täna koolis seda dire meest. Reaalselt hoidke piip ja prillid, sest ta on hot! Ma usun, et ta on selline 40 pluss. Kuid ma võin ka eksida. Samas ma ei taha uskuda, et direktor endale endast noorema mehe võttis. Kuid tont seda teab, eks.
Oh jumal, keegi võiks mind õpetada kirjutama ja suhtlema otse ja konkreetselt, mitte üle küngaste ja mägede. Asume siis asja juurde. Ma olin all garderoobis, kui ta parasjagu samuti alla tuli. Ootama, kuna naisuke ilmselt töö lõpetab. Ma olin varem tegelikult täheldanud, et ma olin veidi talle isegi silma jäänud. Ma sain ta nime, otsisin ta kohe facebookist ülesse ka. Sõbraks ma teda loomulikult lisama ei hakanud, oleks veidi imelik olnud. Kuid ma kirjutasin talle õhtul. Ja päris ilma naljata ta kutsus mu välja kohvikusse. TÄNA!
Ehk ma pean mingisuguse põhjuse endale välja mõtlema, miks välja minna. Kuna vanemad mind väga ei usalda ja homme on kooli päev. See saab üsna keeruline olema. Kuigi oleks see samas ka väga lihtne. Kuid ma ei suuda enda sõbrannasid nii palju usaldada. Kuid ma ei peaks ju ütlema, et milleks mul on vaja, et nad ütleksid "Jah, ta oli minuga". Mõeldud tehtud. Kirjutasin enda sõbrannale ja asi korras.
Ah perse, mul on ju midagi normaalset selga ka vaja saada. Noh, teate küll. Naised, riided, tujud.... Kunagi ei tea, mida tahaks ja kunagi pole midagi ja mitte miski kunagi EI SOBI! Huvitav, kas see on naistel mingisugune kaasasündinud ravimata haigus? Selle üle annaks kindlasti veel pikalt diskuteerida. Pidime kusagil jumala x peldikus kokku saama, sest polnud vaja mingeid lisa probleeme. Ja veel vähem, et keegi meid koos kusagil kohvikus näeks. See oli ilmselt mu elu esimene kord kusagil sellises hurtsikus käia. Tahaks isegi öelda, et viimane, aga kurat seda teab, mis mõisniku mõtted mulle pähe lüüa võivad.
Ma loodan, et te mõtlete sama, mida mina... tõmmu kutt.. okei, kutt vist talle öelda ei saa, aga ma kavatsesin selle vanuse talt mingi valemiga siiski välja peilida. Miks mitte otse küsida? Sest ma juba küsisin. Kujutate pilti, et sellele sain ma täpselt null vastust. Aaa, kus ma jäingi omadega? Tõmmu mees, kaunis lõuajoon. Täiega minu maitse. Ma sain ikka täiega temaga jutule. Me suhtlesime nii vabalt. Vanuse sain ka isegi teada. Ta on 32... Ma ei tea, mis keemia seal õhus toimus, aga see hakkas ikka totaalselt reageerima. Me otsustasime minna kusagile vanasse mahajäetud majja. Ma ei tea, aga mul tuli himu temaga kasvõi seal samas autos olla.
Me leidsime üsna kiirelt mingi maja metsa sees. Leidsime majast isegi ühe voodi. Ta hakkas kohe mult riideid seljast rapsima. Kujutate ette, et ilmselt seal voodis oli keegi või isegi mitu inimest raudselt surnud. Kuid see isegi ei kõigutanud mind. See ekstreemsus ja ilmtingimatu soov temaga olla lihtsalt kaalus selle üle. Ja ikka korralikult. Ma võin siia vaid lisada, et ta oli voodis lihtsalt O-I-V-A-L-I-N-E.... Oot, ei... ma ei tea, see kõlab nagu ma reklaamiksin margariini või hoopis või pakki.
