Värin

Avastus

'''

Õhtul tõmban selga oma lemmikud mustad teksad, triibulise sviitri. Kammin oma juuksed ja punun need ühte suurde punupatsi. Looduse poolt on mulle antud pikkad, paksud pruunid juuksed. Pole neid kunagi värvinud, juuksed on tõesti mu lemmik asju, minu juures.

Võtan nagist oma teksatagi ja närviliselt suundun koridori. Miks ma kardan? Mida ma kardan? Keda ma kardan? Lilianit? Miks? vangutan pead. Sam võta ennast ometi kokku! Kutsun ennast korrale.

Mul ei tule kaua oodata, peagi tulebki neiu trepist alla. Oh issand! Ta nahk, nii särav ja puhas! Ta huuled õrnalt punaseks võõbatud, ripsmed värvitud. Seljas nahast pükskostüüm, mis liibub vastu ta keha, näidates võrratut keha.
„Hei! Sa näed hea välja! Ega sa kaua oodanud?" küsib ta kui on minu juurde jõudnud. Raputan pead ja avan välis ukse.
„Me lähme välja!" hüüan veeli isale enne kui õue astun. Oh jumal tõnatud, värske õhk, kainestab mu pead.
„Nii kuhu sa minna tahad? Mida näha soovid? Ega siin väga midagi erilist pole" küsin Lilianilt. Naine kehitab õlgu.
„Ma ei oskagi midagi tahta, hakkame ehk lihtsalt kuskile poolee kõndima?" pakub ta ja kallutab pea ühele küljele. Noogutan ja hakkan ees jalutama. Lilian kiirendab korra sammu ja siis kõnnimegi kõrvuti.
„No nii, räägi mulle endast! Millega sa tegeled?" uurib näitsik. Kehitan õlgu ja pistan käed tagi taskusse.
„Noh, ma käin koolis kümnendas klassis. Tegelen kergejõustikuga ja raskuste tõstmisega." ega minus ju midagi erilist polnud. Peale spordi ma väga midagi ei teinudki.
„Ah nii! Märkasin jah, et sul väga trimmis keha! Aga, kuidas sul lood kallimatega on?" pärib Lilian. Turtsatan ja raputan pead.
„Eih, poissi mul pole." Mõmisen. Mulle pole kunagi poisid eriti huvi pakkunud. Sõprannadega kuskil väljas käies, nemad ikka ahhetasid kui nägus noormees mööda kõndis, aga mulle pole keegi eriti pinget pakkunud.
„Ohoh! Aga tüdrukut?" vaatab neidis minu poole. Kortsutan kulmu „Mm, tüdrukut? Ei! Mul pole kedagi" pomisen, see küsimus häiris mind. Mida ta mõtleb? Et ma olen lesbi? Oh, ei! Kindlasti mitte!
„Minu kohta tead sa nüüd nii mõndagi! Räägi endast!" keeran jutu kähku endast tema peale. Lilian naerab.
„Ma tegelen laulmisega ja käin samuti koolis. Olen üheteistkümnendas klassis. Alustangi nüüd oma kooli teed, siin lähedal humaritaal koolis!" tüdruk naeratab.
„Oh, lahe! Esined sa ka laulmisega?" uurin ja suunan meid kõrvaltänavale.
„Ikka jah, kuid mitte tihti, eelistan pigem üksi oma ette laule lindistada ja siis vahel sotsiaalmeedias jagada." Vastab Lilian.

Olime jõudnud parki ja peatume ühe purskaevu juures. Päike on loojunud ja laternad on põlema süttinud.
„Oh, siin on ilus!" lausub naine ja totub kätega purskaevu äärele. Noogutan ja vaatan teda.
„Kuidas sinul lood kallimatega on?" uurin. Mu hääl värises veidi. Taas on mu keha katnud tibutagi. Siin laternate valguses, vee kohinas tekitab tüdruk minus taas värinaid. Lilian muigab „Minul ei ole kedagi. Ei poissi, ei tüdrukut!" ütleb ta ja astub sammu mulle lähemale.
„Sam, sa näed paganama kuum välja!" Liliani hääl on vaikne ja suurendab värinaid kehas. Ma sunnin ennast kähku eemale astuma ja langetan pea. Mis toimub? Issakene!
„Aitäh! Ka sina näed hea välja!" pomisen ja põskedele kergib puna. Naine naerab heliseva häälega. Tõstan oma pea ja vaatan ta silmi.
„Olgu, liigume edasi? Või tahad koju minna?" küsin, et pääseda sellest ebamugavast hetkest.
„Hmm lähme edasi! Käiks äkki poest läbi? On siin lähedal mõnda poodi?" uurib ta. Noogutan ja hakkame siis lähima poeni jalutama. Samal ajal vestleme tühjast tähjast. Ma räägin talle oma isast, tema oma ristiemast. Veel räägib Lilian oma vanemate reisimisest ja uurib mu ema kohta. Ma varjama ei hakanud, mis mu emaga juhtus ja rääkisin kuidas ta oma elu võttis.
„Oh issand! Mul on nii kahju!" sosistab tüdruk ja paneb käe mu õlale. Ta puudutuse peale käib mu kehast läbi elektrisööst. Hingan pahinal välja ja raputan pead.
„Ei pea olema. Ma polnud emaga eriti lähedane." pomisen. „Aga, kas sina oma vanemaid ei igatse? Sa ei tahaks koos nendega rännata?" uurin, peamiselt selleks, et saada jutt uuesti tema peale.
„Vahel ikka igatsen, aga me suhtelem tihedalt. Vahel kohtume ka, kui nad kodu riiki satuvad. Nendega kaasas reisida ma, aga ei tahaks. Mulle meeldib olla paikne, pealegi mul on vaja haridus omandada!" vastab ta pead raputades.