üks on üksi, kaks on paar.
kuid kolmekesi oleme me rahvas.
Sina minu meri, mina üksik saar.
piraadilaev meid tabas.
Nüüd pole keegi enam üksi.
Ei mina ega sina.
Sa oma lainetega mind puudutad.
vahel merekarpe uhud liivale.
Laevast välja astub neiu,
kellel käes väike laps.
On see õiglus või üks aps?
Et neid murest puhtaks pesed?
Saare ümber, mere vaikus.
meri hüpleb, rõõmust kisab,
merelaulud laevakoikus,
mere õõtsumine ilu lisab.
Neiu silmis väike pisar,
kukub minu liivale.
Lapsel kurbus näkku ilmunud,
mere armastus kadunud.
Ei lähe meelest mil piraadilaev,
merelainetel, kui kurbuse kaev.
mere, taeva vahele kadus.
nüüd peab saar olema laevast lahus.
Kuid et kurbuse nooti veel tõsta,
ulpis merel hingerahus,
väike laps kes pääses, merevahus.
Jõudis tervena saarele,
ja meri oli rahul.
Et surnud naine, laev kadund
ja laps on siin kus peab.
Kas meri oli õiglane,
et surma tõi emale?
Ja lapse andis saarele?
või ongi elu selline,
ebaõigalne?
Autor: Stina Loho.
