Naabermaja mängur: mäng läbi

10. Veetlev leedi

Uudis, et ma Aprili vastu avalduse tagasi võtsin, levib mööda kooli kulutulena. Kus ma parasjagu ka ei liiguks mööda hoonet, saadavad mind sadakond silmapaari- osad neist tunnustavad, osad hoopiski hukka mõistvad, osad lihtsalt mõistmatud minu teo üle.

Ometigi olen liigagi palju tähelepanu pälvima hakanud kaasõpilastelt. Aina enam vaadatakse mulle järgi, täpselt nagu staarpoistele või kunagisele kuldsele STARS koosseisule. 

Kuigi seda tähelepanu sain juba siis, kui April uurimise alla sattus, on praegune teistsugune. 

Teresa naljatleb, et olen tõusev täht. 

Jep, see kõlab ääretult sarkastilisena. 

Olen meeldivalt üllatunud, et Teresa, kuuldes minu avalduse tagasi võtmisest, reageeris ülimalt rahulikult ja mõistvalt, kuigi olin kartnud hoopiski vastupidist. 

"See on sinu otsus, El. Minuga juhtunu ei saa ega tohi mõjutada sinu otsuseid. Sina järgid oma südame ning mõistuse häält, mina enda oma," sõnas ta, kui tegin teatavaks oma otsuse.

Lisaks ei jää märkamata Tyleri puudumine. Juba mitmendat päeva järjest ei ole teda koolis näha olnud. Arvestades esmaspäevast saatanlikku helki ja pettumust tema pilgus pärast seda, kui Luke mul ümber piha võttis ja kirjanduse klassi lohistas, võib vaid oletada, et just seetõttu pole Tyler sel nädalal kooli ilmunud.

Oled sa ikka kindel, et just sinu pärast, printsess tahetud? Lõõbib sapiselt hääl mu peas.

Ometigi mida ta ikka veel loodab? Jah, viimase kuu jooksul olen liigagi ohtlikult lubanud tal endale lähedale, kuid see ei tähenda, et ma olen talle teise võimaluse andnudl. 

Oled sa seda talle selgelt ka välja öelnud? Küsib alateadvus iroonianoot läbi kumamas.

Lukeiga otsustan igal juhul samuti hoida turvalist distantsi niivõrd palju kui võimalik lubamata tal ennast hommikuti kooli ning hiljem koju sõidutada.

Mul on muidugi totaalselt ükskõik mida teised arvavad- oleme Lukeiga koos või ei ole koos. Tõde on see, et me pole kunagi koos olnudki. 

Küll aga lubasin poisile, et olen talle toeks detsembri mänguks ettevalmistamisel. Ja oma sõna ma pean.

Torman võimla poole, olles niigi kümme minutit hiljaks jäänud. 

Avan ukse, mille krigin kogu meeskonna tähelepanu minule koondab ning pooleli oleva soojendusharjutuse seiskab. 

Leian koheselt silmadega Lukei, kes on niivõrd süvenenud ega märkagi minu tulekut nagu suurem osa meeskonnast. 

Üks noormeestest toksab Lukei ning viipab peaga minu suunas, kui siis midagi ütleb, mida ma ei kuule. 

Ometigi katkestab see Lukei tegevuse ja ta pöörab end koheselt ümber. Tema suu kaardub rahulolevasse sooja naeratusse, kui silmadega mu kinni püüab.

Mõistan, et tema emotsioon on üdini siiras.

Aina enam mõistan kuivõrd on tema jaoks kõrvaline tugi oluline. Tema näos olev rõõm mind näha on aus.

Julgen isegi mõelda, et ta tõesti vajab mind, mis hetkeks tekitab liblikate tormi alakõhus. Tunnen ennast niivõrd ülendatuna. 

Luke Henderson vajab mind. Kordan endale peas. 

Igal juhul vastan talle samaga ja joonistan näole naeratuse.

"Mis seisak! Kas pole varem tüdrukut näinud!" käratab härra Johnson, mis seiskunud noormehed unelusest äratab. 

Sagin jätkub. Pinge, mis üleliigse tähelepanuga mulle langes, taandub, kuid sugugi mitte kauaks. 

Luke kerge sörgiga seab trajektoori minu poole.