Üks vale õhtu

Nii, et siis reedel?

Henry ning Alec olid juba küsitlenud kõik ära. Ootasin närviliselt, kui äkiliselt tuli mul meelde, et peale kooli tuleb mu isa mulle järgi.

"Sander"sõnasin äkiliselt tõustes oma kohalt. Sandri pilk pöördus kiirelt mu poole.

"Sa pead mu kiirelt kooli viima. Mu isa tuleb ju järgi"

Sander noogutas ning me jooksime juba. Istusime mootorratale kiirelt sõites. Õnneks jõudsime napilt. Andsin kiire musi Sandrile enne, kui jooksin kooli ette. Koheselt, kui Sander minema sõitis tuli mu isa. Istusin ta autosse naeratades ning hingeldades veits.

"Mis sul oli kehaline või?"muheles isa hakates edasi sõitma.

"Mhmm"hümisesin pannes vööd peale. Sõitsime haiglasse. Tee peal erilist juttu meil ei olnud. Haiglasse jõudes tulin autost välja ning me kõndisime infosse. Mina läksin  ema palatisse, kus ta pakkis asju ning isa kirjutas ema välja.

"Hei"laususin embates ema.

"Kuidas sul läinud on?"küsis ta minust eemaldudes ning edasi pakkides kotti.

"Päris hästi"sõnasin akna juurde kõndides ning sellest välja vaadates. 

"Kõik on korras?"küsis ema hetkeks pakkimist lõpetades.

"Mhmm"pomisesin hetkeks emale otsa vaadates. 

"Kui sa nii ütled"lausus ema lauldes ning oma koti kinni pannes. 

"Kõik on valmis. Me võime hakata minema"ütles isa olles palati uksel. Ta suul oli väike naeratus vaadates meid. Isa tuli natuke ukselt eest, et mina ja mu ema saaksime välja kõndida. Suundusime auto poole. Istusin taha otsides välja oma kõrvaklapid. 

"Melissa. Miks sa oled tujust ära?"küsis ema pöörates hetkeks minu poole. 

"Täna pole lihtsalt eriti hea päev"sõnasin ning ema vaid noogutas. Panin kõrvaklapid pähe vaadates aknast välja olles oma enda mõttes. Mingi hetk, aga hakkas tee, mida kaudu sõitsime muutuma võõraks. 

"Isa. Kuhu me sõidame?"küsisin võttes ühe kõrvaklapi välja. 

"Me uude koju"muigas isa vaadates mind hetkeks peeglist. Kergitasin oma kulmud vaadates üllatava näoga teda. Märkasin, et isa keeras sisse majja. See tundus olevat suurem, kui me eelmine maja. Astusin välja vaadates ümbrust. Siin oli vaid mingi 4-6 maja veel peale meie oma. 

"Mine otsi oma tuba välja"muheles isa naeratades. Naeratasin õrnalt avades eesukse. Sees oli, aga minu üllatuseks juba kõik mööbel sees ning dekoreeritud. 

"Oooo"lausus ema kõndides vaikselt sisse. 

"Meeldib?"küsis isa uhkelt. 

"See näeb kõik päris ilus välja"sõnasin vaadates isale otsa. 

"Väga tore, sest mina valisin kõik mis siin sees on"ütles isa uhkelt. Vaatasime emaga isa küsitleva näoga.

"Okei. Võib-olla Marie aitas mind"pomises isa. Muhelesin ülesse kõndides. Vaatasin ühte tuppa, mis oli ema ja isa tuba. Järgmine tuba oli vist Margi oma. Kas ta tõesti kolib meie juurde? Õnneks järgmine tuba kuhu astusin oli minu oma. Seinad olid lumivalged ning paar pilti rippusid seintel. Ühel pildil olid mina, Erik, Karl, Triniy ja Marlin. Teisel olin mina ja Sander. See oli vist minu lemmik pilt, sest me mõlemad naersime niimoodi, et pisarad tulid me silmest lausa. Kolmandal olin mina väiksena koos oma ema ja isaga. Naeratasin vaadates neid pilte. Istusin oma suurele kahe inimese voodile. See oli üpris pehme. Ma tõmbasin oma jalgadega tossud jalast heites pikali voodile. Ohkasin raskelt sulgedes hetkeks silmad.

"Sulle meeldib su uus tuba?"küsis isa ukselt. Vaatasin hetkeks neid noogutades ja naeratades. 

"Aga kas ma saaksin korra me vanasse majja minna. Mul tunne, et mul jäi sinna midagi veel"sõnasin pannes uuesti tossud jalga.

"Ikka võid. Tahad, et saadan Margi sinuga?"küsis isa.

"Ma saan enda eest ka hoolitseda"muhelesin tõustes püsti. 

"Saaksin su võtmed palun?"küsisin kulmu kergitades ning kätt välja hoides. Isa vaatas mind hetkeks küll, aga panin võtmed mulle pihku.

"Ja hoia palun minu lapsukest"sõnas isa võlts pisara ära pühkides.

"Jaja"muhelesin oma silmi pööritades. 

"Ma tulen varsti tagasi"karjusin üle maja ning istusin isa autosse. Panin võtmed sisse kuuldes seda rahuldavat põrinat, mis auto tegi. Olen ka mõnes mõttes autodesse armunud. Hakkasin sõitma vanasse majja. See oli üpris kaugel me uuest majast. Lõpuks, kui jõudsin siis parkisin auto ära. Väljusin pannes võtmed taskusse. Ukse juurde jõudes tuli mul meelde, et mul pole võtmeid. 

"Kurat"pomisesin. Vaatasin mati alla ning seal oligi üks võti. Miks ma seda küll eelmine kord ei teadnud? Sisnesin majja kuuldes kaja. Vaatasin ringi tuletades meelde kõiki mälestusi, mis mul siin majas on olnud. Naeratasin endamisi ülesse oma tuppa kõndides. Mu tuba oli põhiliselt tühi, aga paar asja oli veel seal sees. Avasin oma kapi otsides sealt välja seda ühte asja, mida tegelikult tahtsin. See oli üks kaelakee mille ära visasin kappi. Selle kaelakee kinkis mulle isa väiksena, aga kuna ma olin kuri ning loll siis viskasin selle ära. 

"Kus see on?"pomisesin juba natuke kurjalt.

"Mida sa otsid sealt Ryder?"hüüatas äkiliselt Sander. Ma pöörasin hirmust ringi vaadates Sandrit jahmunud näoga. Sander, aga vaid muheles. Kõndisin akna juurde vaadates teda.

"Miks sa pidid mind ehmatama? Kas ma pole juba piisavalt üle elanud?"küsisin võlts pisarat ära pühkides. Sander muheles silmi pööritades.

"Kas sa otsisid seda?"küsis Sander hoides oma käes seda kaelakeed. Mu silmad suurenesid nähes seda.

"Kust sa leidsid selle?"küsisin hakates oma aknast välja ronima.

"Sa viskasid selle vihaga mu katusele ning siin see oli"ütles Sander. Ulatasin oma käe välja, et ta selle mulle ulataks. Sander, aga tõstis kõrgemale selle kaelakee.

"Nii kergelt loodadki saada selle kaelakee?"küsis Sander muigega. Mu suu avanes dramaatliselt.

"Mida sa tahad?"küsisin natuke pahaselt. 

"Et sa tuleksid minuga välja"naeratas Sander kõrvast kõrvani.

"Ma oleks eeldanud, et midagi hullemat, aga eks see ka päris hull. Peab vist tulema, et kaelakeed saada"sõnasin naeratades vaikselt. 

"Sa oled nii halb selles valetamises ikka"ulatas Sander mulle kaelakeed andes. 

"Ma tean"laususin juukseid taha lükates. 

"Sa tead, et ma hakkan seda, et ma ei näe sind igapäev siin hommikumantlis"muigas Sander.

"Ma ka hakkan igatsema seda, et pean panema iga sekund oma kaardinaid akente ette"sõnasin kaelakeed proovides omale kaela panna.

"Aitan?"küsis Sander hüpates minu poolsele katusele. Ta tuli mu seljataha ning pani kaelakee kinni. Pöörasin ringi vaadates teda naeratusega.

"Nii, et siis reedel?"küsis Sander muigega. 

"No usun, et see sobib"muigasin pannes oma käed ta kaelale. Sander muheles vaadates hetkeks mu huuli ning siis mu silmi. 

"Mhh. Sul läheb liiga kaua aega"laususin tõmmates Sandrit lähemale suudeldes teda. 

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

BOYAAAA. UUS OSA :)))) LOODAN, ET MEELDIB ;)) See ei ole nüüd vb parim osa, aga hetkel jälle rasked ajad( mitte kooliga vaid üldse) nii, et loodan, et see siiski sobib :)

VOTE JA COMMENT!

MLPX AKA Sereny