Lühijutud

Soovimise needus

Mees nimega Xavior ärkas planeedil, mille nime ta ei teadnud. Kõikjal tema ümber tunglesid inimesed, kelle juttu ta ei mõistnud.

'Kus ma olen?" mõtles ta. "Mis siin toimub?"

Hetkel, kui ta need küsimused lõpetas, leidis ta end otsa vaatamas hallipäisele mehele, kes naeratas talle

"Mu kulla poeg," ütles ta elavalt kätega žestikuleerides. "Tere tulemast meie planeedile! Siin on palju lärmi, sest sa ilmusid meieplaneedi ühte kõige rahvarohkemasse kohta - peoväljakule. Praegu on siin käimas suur tantsu- ja laulupidu."

Xavior vaatas ringi ja pidi vana mehega nõustuma. Nüüd, kui ta seda teadis, suutis ta tõesti eristada mõne inimese tantsusamme teiste inimeste lonkimissammudest. Lisaks liikusid paljude suud, kuid kuna ta ei mõistnud nende helisid, kõlas see tema jaoks kui konnakoor.

Hetkel, kui ta mõtles, et tahaks mõista nende kummaliste inimeste hääli, kostus ta kõrvu imekaunis viis. Nüüd suutis ta liita inimeste suuliigutused sõnadega, mida ta kuulis.

'Mis siin toimub?' leidis mees end taas pomisemas.

"Sa oled planeedil, kus kõik, mida sa mõtled, juhtub silmapilkselt,"vastas sellele vaevukuuldavale küsimusele tema vestluspartner.

Mees ei uskunud sellest sõnakestki, kuid otsustas siiski katsetada. Ta mõtles roosale elevandile.

Kohe, kui see ta mõtetesse ilmus, leidis ta end otsa vaatavat istuvale roosale elevandile, kes oli isegi istudes temast mitu meetrit kõrgem.

Ta ei jõudnud sellele reageeridagi, kui elevant oli juba kadunud.

Vanamees, kes jälgis kõike rahuloleva muigega, sõnas: "Sama käib ka teiste kohta. Siin toimub kõik, mis sa mõtled, silmapilkselt, kuid kui sinu mõte läheb vastuollu teiste mõtetega, jääb peale viimane mõte," ütles ta. "Ka sinu enda puhul," lisas ta vaiksemalt ja vaatas Xaviorile silma nii kaua, et mees hakkas end ebamugavalt tundma.

"O-olgu," kogeles ta. Tema hääl kõlas tundmatult, kuid ta ei hoolinud sellest hetkel. Praegu oli oluline katsetada selle mehe jutu õigsust.

Mees mõtles naisele, kes teeks kõike, mida ta tahab ja vastu ei hakkaks. See on ju keegi, keda iga mees tahab!

Üks kaunis punapea, kes oli temast natuke lühem, kuid väga järeleandlik, ilmus ta ette.

Mees rõõmustas. Ta nägi vanemat meest, kes ikka veel tema ees seisis, teadvalt kulmu kergitamas, kuid ta ei teinud sellest välja.

"Mis su nimi on?" küsis ta.

"Elisabeth," vastas naine.

"Tore," ütles mees. See oli üks tema lemmiknimesid.

"Mida sa ette tahad võtta?" küsis ta seejärel.

"Sama, mida sinagi," vastas naine alandlikult.

"Suurepärane!" Mees oli õnnelik - lõpuks ometi keegi, kes teeb seda, mida tema tahab.

"Lähme randa! Kas sa tead, kus rand asub?" küsis ta. Naine noogutas.

Enne lahkumist märkas mees taas vanameest kavalalt muigamas.

Rannas puhus tugev tuul. Mees tundis, kuidas ta hakkab külmast lõdisema ja pomises: "Soovin, et tuul nii tugevalt ei puhuks!"

Ent lakkamise asemel hakkas see vaid veel tugevamalt puhuma.

Mees ei suutnud seda uskuda! Vanamees ütles ju ometi selgelt, et kõik ta soovid täituvad.

Siiski üritas ta veel kord.

Mitte midagi.

Ikka sama tulemus.

Mees tundis, kuidas viha temas pead tõstab ning ise külmast lõdisedes tõusis ta silme ette pilt soojusest ja mõnusast päikesevalgusest.

Sel hetkel tema unistus täitus ning peagi paiskas ere päike oma kiiri üle avara veekogu.

Xavior vaatas üllatunult taevasse päikese poole ja võis lausa vanduda, et silmas päikesekiirtes vanameest, talle omane muie huulil.

Talle tundus, nagu mees naeraks tema üle ja see ei meeldinud talle sugugi, mistõttu otsustas ta vanamehe üldse ära unustada ning ainult Elisabethile keskenduda.

Veidi pärast rannast tulekut, otsustas ta naisega einestada. Toit nägi üsna isuäratav välja ja ajas mehel suu vett jooksma. Eneselegi tahtmatult käis tal peast läbi mõte, et toit vaid nii kiiresti ära ei jahtuks. Ent veel enne, kui ta kahvli prae sisse torgatagi jõudis, oli taldrik juba jahe.

Mees pahises vihast. "Ma soovin, et mu toit põleks kuumusest!" käratas ta, nördinud, et vanamehe lubadus kõikide soovide täitumise kohta teda taas alt vedas.

Äkitselt lõi õhk taldriku ümber värelema ja sellest paiskus talle näkku kõrbekuumust.

Mees pomises meeleheitlikult: "Ei, ei, ei, mitte seda. Ma soovin, et mu toit jälle normaalse kuju võtaks!" Ning ka see soov läks täide.

Mees pilgutas üllatunult silmi. Kõik, millest ta mõtles, läks täide, polnud oluline, kas selles soovis oli eitust või mitte.

"Oh, nii see käibki," taipas ta ning rõõmustas avastuse üle.

Nüüd oli aeg mehe unistusi täitva Elisabethi seltsi nautida.

***

Paari päeva pärast hakkas mees lõpuks naisest ja elust sellel planeedil tüdinema. Naine tegi küll kõike, mis ta tahtis, kuid tal polnud iseloomu. Tal polnud oma mõtteid ja soove. Ainult mehe omad.

Ka täitusid kõik ta mõtted, kuid see ajas ta hulluks. Ta tundis, nagu tema meel ei kuulukski enam talle. Millest iganes ta ka ei mõelnud, sellest sai teada terve planeet. Tundus justkui oleks ta avaliku elu tegelane, kellel pole enda isiklikku elu, isegi mitte sisemaal.

Mees ihkas vabadust ning saatis oma soovi teele.

Hetk pärast seda naisterahvas kadus ning ta avastas end taas peoplatsilt,millest kõik alguse sai.

Talle juba tuttav vanamees ilmus ta ette.

"Kas nüüd mõistad, miks on hea, et kõik ei ilmu su ellu silmapilkselt?" küsis meesterahvas Xaviorilt.

Mees noogutas.

"Hästi, jäta see endale meelde," vanamees viibutas noomivalt sõrmega.

Järgmisel hetkel tundis Xavior keerlemist ja viimane asi, mida ta nägi, oli vanamehe muie.

***

Noormees avas võpatades silmad ja leidis end oma voodist.

Tema naine peksis teda padjaga: "Ärka juba üles, unimüts. Toit ootab tegemist, loomad vajavad lüpsmist! Aga sa alles saad, kui ma su siitvoodist välja saan ... !"

Mees ohkas ja pomises vaikselt. "Oh, oleks mul vaid ometi naine, kes teeks kõike, mida mina tahan!"