Lühijutud

Meister Teraskäpp

Härra Leopold jutustab oma pojale:

"See oli ammu, kui meister Teraskäpp veel valitses. Vast viiskümmend aastat tagasi. Maailmas polnud siis sõdu, vähemalt mitte suuri – mitte selliseid, millest ma midagi teadsin – kuid rahu polnud siis samuti.

Olin noor, hakkamist täis ja vaevu kahekümnene. Ja mu elu ühes väikeses külas oli lootusrikas ning juba aastaid tagasi paika pandud. Töötasin meister Teraskäpa sellina ja aitasin luua kauneid mänguasju, mida meie küla peredega jagada. See oli minu ja meie töökoja eesmärk.

Meister oli vana ja väga tark mees. Ta uskus inimloomuse headusesse ja et kõik meie elus on vaid meie enda valikute tulemus. Kui keegi oli õnnetu või püüdis kedagi teist milleski süüdistada, küsis ta neilt, kas nad valivad selle. Kas nad valivad ohvrirolli või soovivad võtta enda elu enda kätte. Enamasti aitas see inimese jalule, kuigi oli ka hetki, mil inimene tahtiski just seda kurbust kogeda. Sel juhul aga täiesti teadlikult.

Ta ei jätnud juhuse hooleks isegi seda, kui rebane varastas mõne kana. Ka siis seletas ta ohvritele, et tal on valik: kas ta püherdab haletsuses ja ohvri mängimises või otsustab leida enda jõu ja vastavalt olukorrale tegutseda. Nii otsis külaelanik oma kaaslastelt abi ning koos ehitati kanadele uus ja tugevam aedik.

Nii et meister Teraskäpal oli meie külas oluline roll. Ja see oli väga hea, sest meie küla asus tsivilisatsioonist mitme päeva tee kaugusel. Kogu meie eluspüsimine sõltus niisiis koostööst ja meie oskustest luua ning kasutada oma tooraineid.

Ja siis ühel päeval meister suri. Võttis lihtsalt kätte ja otsustas meie maailmast – meie juurest – lahkuda.

Ta hindas kõrgelt iidsete hõimude kombeid ja tavasid. Nende, kes hoidsid au sees elu ja pühitsesid surma. Kelle jaoks ei olnud surm lihtsalt trauma, vaid kingitus. Tähistamist väärt kingitus. Nii ütles ta meile oma elu viimasel päeval, kuidas ta tahab, et me teda viimsele teekonnale saadaksime.

Sel tunnil, kui ta suri, säras taevas ere päike. Kogu loodus pühitses meie vana meistri surma. Linnud laulsid, taevas säras sinises kuues ja rohi – see oli täis erksamaid värve, kui ma kunagi varem näinud olin.

Ja meie? Me üritasime olla säravad, täita tema viimast soovi.

Valmistusime pikaks rongkäiguks. Meistri sooviks oli, et me teeksime rongkäigu linna – kohta, kuhu oli kolme päeva tee. Pakkisime omale pisikestesse kottidesse toidumoona ja piisava varuga vett ja nii me selle ette võtsimegi.

Kolmanda päeva lõpuks olime omadega läbi. Sära, mida me alguses olime suutnud endale peale sundida, oli ammu tuhmunud ja järel oli vaid kurbus, kibestumus ja pettumus. Ning sellest sai alguse meie pisikese küla allakäik.

Kuna olime küla majandamisega suurepäraselt iseseisvalt hakkama saanud, polnud meil vajadust teistega läbi käia. Kui üldse, sattus keegi meie seast sellele kolmepäevasele rännakule korra aastas ja siis üritas ta olla nii nähtamatu kui võimalik. Nüüd aga olime teinud ennast täiesti nähtavaks. Tähtsad pead said meie olemasolust teada. Ja neile ei meeldinud, et me nende võimule ei allunud. Nii võtsid nad meilt vabaduse.

Kõigepealt pidime renti maksma – kuulusime ju nende territooriumile. Aga et meil polnud kuskilt raha võtta, pidime hakkama oma tooteid müüma. See tähendab, et nende loomisest kadus kogu lõbu ära. Meil oli vaja teha järjest kiiremini ja järjest rohkem. Hinnad tõusid. Rent tõusis. Meil ei olnud enam aega isemajandamisega tegeleda, sest meile pandi üha suuremaid nõudmisi.

Ja siis ...

Ühel päeval see juhtuski.

Olin kaotanud mänguasjade loomisest kogu mõnu. Selle asemel olid nüüd mul tähtajad, kiirus, suured kogused. Pidin leidma kergemaid viise tootmiseks, et täita kõiki neid tingimusi, mis mulle peale pandi. Endalegi märkamatult olin muutunud kasvava majandussüsteemi ohvriks. Olla järjest kiirem. Olla järjest parem. Olla järjest tõhusam. Need olid mu uued eesmärgid.

Ja siis ...

Ühel päeval minu meistrikoda langes. Järsku ei tahtnud keegi neid enam osta. Need olid inimeste üha kasvavate vajaduste täitmiseks liiga iganenud, liiga ajast maas. Ja kuna olin sellesse liiga palju välist abi kaasanud ning sellest sõltuvusse jäänud, ei leidnud ma enam raha, millega arveid maksta. Jõudsin tupikusse ja pidin linna pürgima. Lahkusin külast, jättes oma armsad sugulased ja sõbrad maha. Otsisin oma teed."

***

Nüüd on sellest ajast möödunud viiskümmend aastat ja Leopoldil on kaks last. Elu on läinud edasi, kuid ego aina parema soovimise nõiaringist pole ikka keegi pääsenud.