12 detsember 2003
Oli aasta külmeim päev. Istusin akna peal ja vaatasin aeda, kus mängis Sofia koos Keity, oma parima sõbrannaga. Pakkisin viimased asjad ning astusin vaikselt trepist alla. Astusin välisuksest välja ning lehvitasin Sofiale. "kuhu sa lähed?" küsis ta vaikselt. "ma pean minema. hoolitse ema eest." vastasin ning vaatasin talle silma. "Kuna sa tagasi tuled?" ma ei vastanud enam. Kallistasin teda ning lahkusin.
Me mängisime Keityga hoovis lumesõda ning nägin kuidas Henry meid jälgis. Järgmisel hetkel oli ta õues ning kallistas mind. Ja siis ta lahkus. Ma seisin ning vaatasin kuidas ta kiiresti bussijaama liikus ning võõrasse autosse istus. "Kuhu ta läks?" küsis Keity. "Ma ei tea, aga ta on nüüd läinud. Ja ei tule enam kunagi." lausuin ma vaikselt.
YOU ARE READING
Kadunud
Horror"Üks poiss. Üks lõige. Üks tüdruk. Üks maja. Üks muutus." Sellise kirjaga päeviku leitsid uurijad külmal detsembri ööl peale Henry Collose kadumist. "Nad saavad alati mida tahavad" oli kirjas järgmisel real. Noor neiu Sofia Collos, Henry 12 aastane...
