Salapärane mõistus(nüüd ja igavesti)

Peatükk 2: Ma vajan abi

Mu peas oli mõtete keeris. See aina keerles,keerles keerles kuni äkitselt heluses mu telefon. Meribell helistas. "Ma uurisin asja aga ei leidnud midagi!",ütles Meribell äkiliselt telefoni nii et, see just kui karjena mu kõrva jõudis. Ma vastasin talle:" Siis täna lähmegi politseisse." "Olgu helusta neile ette.", lisas veel Meribell ja lõpetas kõne. Ma vaatasin arvutist nende numbri ja helistasin neile. Vastu võttis mingi naine. Ma sõnasin julgelt"Tere! Kas ma saaksin homme ühe avalduse esitada?" "Ja, kas teile sobiks näiteks 13:00?" ,küsis naine. Ma tahtsin seda teha võimalikult vara seega palusin aja muuta kella 9:00-iks. "Teid võtab vastu inspektor Sterring.",lusas naine ja lõpetas kinni. Nii ebaviisakas tast. Peaasi et kõik laabus. Ma vaatasin kella. Kell oli vais 16:48. Läksin ujuma. Ma otsustasin minna kalju randa. Kaljult sai vette hüppata. See oli alles adrenaliin. Tagasi kodus ja poes käidu ja kell vaid 18:21. Ma tegin süüa ja popkorni ning vaatasin filmi. Film lõppes kell 20:11. Vaatasin teise osa ka. Kell oli juba 22:29. Läksin vanni. Panin muusika mängima ja puha kui ükshetk vesi muutus punaseks. Tõusin püsti ja ja vaatasin end üle. Üks sääse punn oli koorikuta. Kell oli palju seega loputasin ja panin tudukad selga. Ma heitsin voodisse pikali. Mu mõtted keerlesid ja keerlesid. Ma uinusin. Hommikul ärkasin vara ja sättisin end valmis. Läksin politseisse. Ma läksin selle inspektori kabineti ja seal istus noor mees. Meie pilgud kohtusid ja ta palus mul istuda. Me rääkisime ja lõpuks oli ta nõus mind aitama.