Kaos

Nägemus

#PumasMyLife

Siin olla on vaev. Igav. Valus. Midagi ei saa teha. Pole teha. Valu mis painab mind siia saati tulles. Seda ei saa keegi parandada, mitte keegi siit. Peale ühe. Peale inimese kes tõi mu ellu hirmu,kurbuse,rõõmu sekka ka armastuse. Igapäev kui ärkan jälgin koheselt kõiki tema liigutusi. Siit. Tuhandete miili kaugusel tema asukohast. Mul pole enam kunagi võimalust temaga kokku saada. Sest ta on surematu ja mina..

Tema raev on valatud süütutele. Igapäevaga muundub maailm. Kui mul oleks vaid veel see üks võimalus. Võimalus minna tema juurde, end näitata ning õelda, et kõik on korras. Et ta ei teeks midagi valesti mis hävitaks kogu maailma.

Keegi ei suuda teda peatada. Tema külmaverelisus on üle piiri läinud. 

Kuningas... Loomade valitseja. Minu kiisu. Ta ei saanud mulle isegi head aega õelda ning seda kui palju ta mind armastab.

Sõda on juba kestnud 34 aastat ja ei jää pidama kunagi. Enne kui juhtub midagi. Mis hävitaks nad kõik. Ta peaks olema juba vana kuid näeb siiski välja 17ne aastane.                                                                

Tema kollased silmad täis viha,lootust ning kurbust. Neilt ei saa pilku. Neisse võib ära eksida.

"Clara!!!! Mis sa teda kogu aeg vaatad. Tule teeme midagi ajavahetuseks ka! Raziel lubas meil kahte Pegasust laenata kui me need korralikult lossi tagasi viime!" See oli mu parim sõbranna Laura siin. Laura on ebaharilikult ilus.Veripunased juuksed ning oranzit silmad tegid ta kahvatu näo ilusaks. Ta oli minuga samas lahingus kus ta suri mind kaitstes. Noogutasin eitavalt pead ning vastasin väsinult:" Ma ei usu, et mul oleks selliste asjade peale tuju." Kuid juba Laura tõmbas mind endaga kaasa. "Sul pole kunagi tuju olnud sellest saadik kui maal olime!" Hädaldas ta ette lugedes mida me siis tegime. "Jah aga siin on teistsugune kui seal," Vaatasin kahe hobuse poole kellel olid seljas tiivad. Mõlemad olid uhked ning valged.

"Ei huvita! Hüppa selga! Peame õhtuks tagasi olema ning kui hilineme saab Raziel kurjaks," lausus Laura ühe Pegasuse selga istudes. "Olgu! Kuid ainult üks sõit?" Olin olendil seljas. Uhke tunne oli. Kõhus oli mingi tunne mida ma pole 34 aastat tundnud. "Jaja! Nõõ!" Laura liikus galopeerides kalju serva poole ning mina järel. "Ma pole kindel,et kas ma suudan Lallu!" Kuid hilja juba ma olin õhus ning hoidsin kramplikult hobuse lakast kinni. See oli võimas. Lennata inglite pühaloomadega taevas ringi. Lallu vaatas mind ning naeris. Tundus, et kellegil oli vähemalt lõbus. "Tema nimi on Orianna," Ütles ta tehes järsu söödu kose poole. Orianna. See oli ilus nimi. Patsutasin julgelt tema kaela. "Kena tüdruk oled," mu suule kerkis naeratus. Lallu vaatas mind üllatunult. Ta oli õnnelik. Kose alt oli hämmastav läbi sõita. Maal ei saanud me näiteks selliseid asju teha. Tuul sasis mu valgeid juukseid. See oli juba midagi. See oli vabadus. Üle pika aja ununes mul tema.

Lallu suudab ikka alati mind üllatada. Sellest pole kahtluski. Lendasime läbi mitme kose. Üle kuningriigi. Ning mittme teise ägeda koha aga ei jäänud meelde. Lõpuks kui hakkas hämarduma võtsime suuna lossi poole kuhu viisime Orianna ja Oxeusi. Siis läksime kodutesse.

__________________________________________________________________________________

Kuulsin koputust oma maja uksele. Tõusin uniselt voodist välja ning liikusin välisukse poole kiigates läbi veel peegli eest. Avasin ukse ning seal seisis Razieli sõnumitooja. Olin üllatunud. Kuid samas segaduses kuna Raziel saadab oma sõnumitoojad ainult halval eesmärgil. " Mida ma siis tegin, et Raziel su siia saatis?" Küsisin teda vaadates.

"Raziel soovib teid näha Clarissa!" Ning lendas minema. Ülbe tegelane. Läksin panin endale tavalised riided selga ning liikusin lossi poole. Ta oleks võinud selgitada ka kus Raziel mind ootab.

Lõpuks leidsin Razieli lossitallist. Ühe musta uhke pegasuse juurest. Raziel oli nägus noormees.

"Lõpuks jõudsid ka kohale!" Muigas Raziel. "Ja mis põhjusel te soovisite mind näha?" Raziel lõpetas hobuse silitamise ning kutsus mind enda juurde. Ta asetas julgelt mu käe hobuse nina peale kes norsatas mu puudutuse peale. "See siin on kuningriigi kõige vastupidavam,kiirem ja tugevam Pegasus, keegi pole temaga lennanud. Pegasustel on selline komme, et nad valivad endale peremehe/naise ise välja. Pool tundi tagasi nägin nägemust, nägin kuidas maa hävitati. Kuid seda ei tohi juhtuda. Seda kaost mis maad ees ootab saab ainult peatada üks inimene. Ehk väljavalitu," Razieli silmadest väljendus kurbust. "Ja mis see minusse puutub?" Küsisin teda silmitsedes. "Tuli välja, et minu nägemuses peatas selle kaose koos Syredoniga Sina! Clarissa, sina suudad seda ainukesena peatada. Sinu käes töötab inglite relv kuna su vanaisa on Peaingel Miikael. Clarissa, sa pead siit lahkuma. Sa pead lendama oma vanaisa juurde ning seal saad edasi teada mis tegema pead!" Olin segaduses. See ei ole võimalik olen ju ainult tavaline valge puuma. Mu vanaisa ei saa olla Peaingel! "Kuid Miikael asub siit tuhandete miili kaugusel!?" Raziel noogutas.

"Sestap Syredon su välja valiski Clarissa. Sul pole siin enam ohutu olla. Deemonid tekitasid selle kaose ning Lucifer sai teada et sina oled väljavalitu ning saatis siiapoole deemonite väe. Sa pead täna lahkuma juba. Kui sa ei puhka ühtegi korda peaksid nädalaga kohal olema! Sa võid Laura kaasa võtta," Razieli suule tekkis õrn naeratus.

"Sa kohtud veel temaga Clarissa, pole enam mõtet muretsemiseks." Ma ei saanud aru kellest jutt käib. "Laura teab sellest juba kõike ning ootab sind!" Kuulsime karjeid. Jooksime Razieliga välja ning nägime kaost. Taeva kuningriiki rünnati. Igalpool leegitses. "Te peate lahkuma ma tegelen nendega!"

Tema hüüde peale tuli tallist välja Syredon. Raziel aitas mind tema selga. "Ole ettevaatlik Clarissa!"

Ta lõi käega vastu hobuse puusa ning Syredon pani galopeerides kalju poole. Vaatas tagasi ning nägin kuidas Raziel oma võimsad valged kuldsete joontega tiivad avas ning deemonite poole sööstis inglitemõõk käes. Mul tuli pisar silma.

"Clara!"see hääl tuli minu alt. Ma ei pannud tähelegi et õhus olen. Nähtavale tuli Lallu Oxeusiga. Ma vaatasin teda, tema omakorda mind. Kuningriigi kohal sähvisid sinised välgunooled. "Me peaksime tagasi minema ning Razieli aitama!" Ma kuidagi usaldasin Razieli. Ta on mulle venna eest olnud kõik need 34 aastat. "Oled sa hulluks läinud!? Kui läheme tagasi siis meid tapetakse." Sellega lõppes meie jutt ning me lendasime tundmatusse.

Kui midagi ei sobi siis võite mulle teada anda ning ma parandan!