Minu vend Ashton #5sos

#1

Tõmbasin korraks hinge ja koputasin uksele. Ma ei teadnud, kes poistest ust avama tuleb nii, et ma ei tahtnud oma hüsteerilisust välja näidata, sest poistega koos olles on mul tunne, et mul on 4 ema ja seda paanikat poleks hetkel vaja. Kuigi mu hüsteeria vallandus uuest, sest mulle tuli vastu Ashton, kes naeratas.

"Kas sa ei tea?" oli minu esimene küsimus, sest ma ei suutnud kedagi oma perest õnnelikuna näha. See oleks olnud nagu reetmine.

"Tea küll, isa rääkis mulle," tema ilmest ja kõigest oli aru saada, et ta teadis seda juba pikemat aega, sest ta oli ükskõikne. Ja minu pilgust ta aimas juba mu küsimust: "Isa rääkis mulle enne Isabeli sündi, aga ta lubas, et ta räägib ise emale ja sulle nii, et mina ei tohtinud kellelegi rääkida."

Jälle. Seekord sa Ashton kõrvakiilu. Ma plahvatasin vihast ja hakkasin JÄLLE karjuma: "Kurat, veel üks reetur, kes on ühtlasi nii muretu. Mis sa arvad, mida ema praegu tunneb?" Mul hakkasid juba pisarad silmist jooksma, sest mõtlesin emale, kes praegu kodus nutab, kuna kogu ta praegune elu on kokku jooksnud.

"Kallis, anna andeks, aga sa ju tunned isa ja tema "reetmist"," Ashton haaras mu enda embusesse, aga mina puiklesin sealt osavalt välja ja kõmpisin maja, kus karjusin poistele, et olen kodus. JA juba jooksiski mulle vastu kamp poisse, kes võtsid mu kohvri ja oleks juba tenniseid hakkanud jalast sikutama, kui ma poleks kätt ette pannud.

"Õeke, mida sa nii vara siin teed?" oli Calumi esimene küsimus, millele järgnes kallistuste jagamine. See vastuvõtt oli täpselt selline nagu neljalt vennalt-keda pole 2 kuud näinud-oodata. JA siis juhtus, see mida poleks pidanud juhtuma: "Pisike, miks sa nutad?"

"Ei nuta, lihtsalt tore on teid näha," ja loomulikult nad ei jäänud uskuma, sest nad tunnevad mind liiga hästi.

"Kas sa üritad meile valetada?" kuulsin häältest poiste teeseldud pettumust.

"Naiste asjad, kõht valutab," ütlesin üli veenval ja tegelikult oli see ju tõsi.

"Mul on mingeid tablette, krambite ja muu jaoks, kas toon?" puhkesin Michaeli juttu peale naerma, sest ta oli nii ema.

"Ei aiäth, emps," poisid said mu vihjest aru ja lasid mul rahulikult üles "enda tuppa" minna. See tuba on põhimõtteliselt külaliste tuba, aga peamiselt magan seal ainult mina, kuna külalisi käib harva. Kõndisin ukseni ja keerasin ukse lahti. Kõmpisin voodini ja viskasin ennast sinna pikali.

Avasin oma silmad, sest keegi kopsis uksele ja aknasse vaadates sain aru, et kell on vähemalt üheksa õhtul. Ja siis sain aru, et koputused olid minu uksele, ning läksin ust avama. Ja üllatus üllatus, seal oli Luke, kes küsis, kas minuga on kõik korras. Ausalt, mulle hakkab see emmede hoolitsemine üleviskama, aga nad on ju nii nunnud, kui nad minu eest hoolitsevad, seega ma ei keela neil seda täielikult ära.

"Ma mõtlen seda tõsiselt, et kas kõik on korras. Ma kuulsin su vanematest ja siis sa veel olid oma kuus tundi vaikides siin toas, lisaks veel päevad," ma viskasin Lukele pahase pilgu ja kõndisin vetsu, pomisedes midagi "Kõik on korras" taolist.

Vetsu jõudes, panin alustuseks vanni sellise jahedama vee jooksma ja siis pesin oma näo, mis oli magamisest suht punane ja väsinud. Ütleme nii, et magav mina pole just kõige ilusam vaatepilt. Niimoodi peegli ees askeldades läks mul meelest vann, mis oli järsku täis saanud ja napilt pääsesin üleajamisest, mis oleks olnud katastroof, kuna ma ei viitsi põrandalt vett koristama hakata.

Peale poole tunnist vannis lebotamist hakkasin ilu asju tegema, mille hulka kuulus jalgade epileerimine ja muu see sugune. Kui keegi peaks küsima, miks ma seda teen, siis vannis oleku ajal käis Ashton, kes ütles, et me lähme välja. Kuhu, seda ma ei tea, aga pidi punase vaibaga koht olema.

_____________________________

Hei-Hei olen Pahatar!

Ma pole teile varem ühegi osa lõppu niimoodi kirjakest jätnud, aga seekord oli tunne, et täpselt seda ma peaksin tegema. Olete mu selle raamatu soojalt vastu võtnud ja mul on juba kahelt inimeselt kommentaar, mis on üli lahe.

Tänan teid.