Üksinda pimeduses 4

333 14 4
                                    

   Selle tüübi jutt tundus naeruväärne. Peale väikest vaikusepausi sõnas ta: "Metsas on ohtlik ja ma tõesti ei tahaks sind veelkord päästa. Hakka heaga asju pakkima, sa tuled minuga kaasa."  "Eii, sinuga ma ei tule kohe kindlasti kaasa ja kuna sa mind päästnud oled?" "Ma saan sulle tõestada, et ma olen sind päästnud."  ütles mees ja minu silme all muundus ta suureks valgeks hundiks. Ma ahmisin õhku ja korrutasin, et see pole võimalik. Näpistasin ennast, sest ma arvasin et ma näen hetkel mingit eriti haiget und. See oli see sama hunt, kes oli mind päästnud.

   Ta moondus tagasi inimeseks ja tahtis mulle lähemale tulla. Ma tõmbusin eemale: "Kes sa oled ja mida sa minust tahad?" Mees vaikis hetke ja siis istus minust natuke eemal maha: "Ma olen kujumuutja. Ma üritan seletada seda nii hästi kui saan. Mul on justkui kaks hinge. Üks neist on hundi hing ja teine inimese. Kui ma muundun võtab hundi hing minus võimust ja see võib olla väga ohtlik, sest siis on palju raskem ennast kontrollida. Ma tahan sind kaitsta, sest nagu ma ütlesin sul pole siin metsas ohutu."

    Ma lihtsalt vahtisin teda ja ei suutnud ta juttu uskuda.  Ta ootas, et ma midagi ütleks, aga ma pidin enne mõtlema, mis ma sellest arvan. "Ma  ei saa sinuga mitte mingil juhul kaasa tulla, teades, kes sa oled"  "Sul ei ole just eriti palju valikuid, siin metsas liigub ringi teine minu sugune ja ta pole nii sõbralik kui mina." sõnas ta. Lõpuks jäin nõusse, kuigi ma ei usaldanud seda tüüpi veel.

    Siis meenus mulle üks asi: "Mis su nimi on?"  "Carl"  "Ashley" tutvustasin ka ennast. Viskasin enda asjad kotti ja olin valmis liikuma hakkama. Me kõndisime vähemalt tund aega ja saime üksteise kohta palju uut infot, enne kui jõudsime ühe metsa majakese juurde. Mulle täitsa meeldis see maja, Carl kutsus mu tuppa ja pani ukse hoolikalt riivi.

    Mees juhatas mu külalistetuppa ja tundus, et see oleks justkui minu jaoks valmis sätitud:" "Sa teadsid, et ma tulen?"  "Kui sa poleks nõustunud tulema oleks ma su röövima pidanud." ütles Carl muiates.

    Silmitsesin esimest korda pikemalt mehe välimust. Tal olid musta värvi sasitud juuksed ja suured sinised silmad. Ta oli suhteliselt pruun ja lihaseline. Ta kandis natuke lõhki rebitud teksasid ja valget särki, mis rõhutas ta naha tooni. Ühesõnaga ta nägi väga kena välja. 

Natuke segane osa tuli, aga ma loodan, et siiski meeldib! :)

Üksinda pimedusesWhere stories live. Discover now