Suudle mind

Üllatus kodus

***

Ärkasin selle peale, et Marcus norskas mul täpselt kõrva ääres. Tegelikult oli ta seda terve öö teinud, mis segas kohutavalt mu magamist. Lükkasin ta käe enda pealt ära ning ajasin ennast püsti. Õnneks, mul ei olnud mitte mingit peavalu ning ma otsustasin pesemas ära käia. Võtsin enda puhtad riided ning käisin pesemas ära ka tegin endale märgade juustega pähe krunni. Läksin voodisse tagasi ning panin enda pea Marcuse seljale. "Mis kell on?" küsis Marcus. "Vähe," pomisesin ma talle vastu ning panin enda silmad kinni. Marcus keeras ennast ümber ning mu pea maandus voodis. Marcus pani mulle enda käe ümber ja ma panin enda pea ta õlale.  Poiss asetas enda käe mu seljale ning tõmbas mind veidi enda poole ning suudles mind siis. 

 Peale suudlust tõusin ma voodile püsti Marcuse jalgade kohale. Võtsin poisi käed ning proovisin poissi samuti püsti saada, kuid selle asemel tõmbas poiss mind enda sülle tagasi. "Ebaviisakas," pomisesin ma talle. "Kas ma ütlesin, et ma olen viisakas?" küsis Marcus ning pani enda käe siis mu kukla taha ning tõmbas mu näo endale lähedamale ning suudles siis tormakalt mu huuli. Tõmbasin ennast eemale ning istusin poisi kõhule. "Tead ma mõtlesin, et me võiks minna minu ja mu vanemate suvilasse, kahekesi," ütles Marcus mu puusadest kinni hoides. "Ja mina mõtlesin, et see pole üldsegi paha mõte," ütlesin ma talle ning ronisin ta sülest maha. "Aga mul on vaja käia ära mu korteris," ütlesin ma poisile ning läksin akna peale. 

"Ma tulen kaasa," ütles poiss ning ma noogutasin. Vaatasin õues olevaid vihmapilvi millest peagi hakkas sadama alla miljoneid vihmapiisku, kõik erineva suurusega. Kerge tuul lennutas mu juukseid. "Sulle meeldib vihm?" küsis Marcus püsti tõustes ning mu taha seistes. "Vahepeal," ütlesin ma talle ning toetasin enda käed aknalauale. "Sulle?" küsisin ma. "Ei," vastas poiss ning pani enda käed ümber minu ning tõmbas mu enda tulise keha vastu toetades enda lõua minu õlale. "Käime täna mu korteris ära ja siis sa ütled mulle millal me lähme.. eks?" sõnasin ma poisile, kes vaid mulle vastu noogutas. 

"Pane ennast riidesse siis paksu," ütlesin ma ennast ümber keerates ja poisile muiates. Tegelikult ei olnud ta paks ja ta ei olnud ka paljas. "Marcus," kiljatasid kaksikud kahekesi koos suure koeraga tuppa sisse joostes. Kuna koer oli porine hüppasin ma voodile, kuhu ka koer järgi tuli. "Jake, maha." ütles Marcus, kuid kas koer kuulas teda? Ei. Ma hüppasin voodist maha ning jooksin Marcuse seljataha, kes mu üle naeris. "Võta enda koer ära Marcus, ta teeb kõik mustaks," ütlesin ma Marcusele. "Melody ta ei hammusta,"  ütles Elina. 

Ma hakkasin Marcusega koos naerma ning ma vastasin tüdrukule "Ma tean," "Miks te Jake'i tuppa lasite?" küsis Marcus. "Ta ise tuli," ütles Elisabeth ning tiris koera kaelarihmast toast välja. "Emps, tee midagi süüa!" hüüdis Marcus ning läks siis enda riidekapi juurde ja pani endale selga teksapüksid ja t-särgi millele ta pani veel peale pusa. Mina tõmbasin samal ajal voodist porised voodipesud ära.

***

Marcuse nõudmisel kasutasime me Marcuse ühte vanemate autost, et minna minu ja tüdrukute korterisse. Viisin enda asjad autosse ning istusin kõrvalistuja kohale. Marcus rääkis veel enda vanemate ja õdedega ning tuli siis autosse ja viskas enda asjade koti taha istmele. Panin endale turvavöö peale ning Marcus käivitas auto. Alustasime sõitu minu korteri poole, kus olid hetke seisuga Rachel, Reigo, Taylor ja Lucas. Ma ei imesta, kui see korter näeb välja nagu prügimägi. 

Raadiost tuli mingi vana tuntud laul ning Marcus hakkas seda laulma. Varsti lisandusin minagi. Laulsime Marcusega terve tee vanu laule ning mõne aja pärast parkis Marcus auto kortermaja ette. Marcus võttis minu asjad, sest ta ei lubanud mul neid kanda ning me läksime minu korterisse. Tegin korteri ukse lahti ning nagu ma arvanud olin, oli see prügimägi. Kuidas Rachel saaks siin üldse elada? Ma mõtlen, et nagu Taylor saab hakkama, sest ta on vana prügimasin ise, aga Rachel.

"Taylooor!" hüüdsin ma vaikselt o tähte venitades. Kuulsin tubade juures mingit kolistamist ning siis jooksis Taylor välja, kes mind kallistas. "Tsau Marcus," ütles ta Marcusele ning Taylor seisis nüüd minu ees käed selja taga ning nägu veidi kahetsust täis. "Kus Rachel on?" küsisin ma talt. "Reigo juures, Reigo tahtis Rachelit enda vanematele tutvustada," ütles Taylor. "Selle jama koristad sa kõik enne Racheli tulekut ära, sest kui ta seda näeb saad sa korraliku peapesu," ütlesin ma tüdrukule ning sikutasin Marcust enda tuppa. "Nonii.. jääme üheks ööks meile ja siis homme lähme sinna suvilasse, eks?" ütlesin ma poisile, kes minuga nõustus. "Väga hea," ütlesin ma naeratades ning võtsin poisi käest enda koti ning läksin sellega vannituppa, kus oli pesumasin. 

Panin enda mustad riided pesema ning viisin siis tühja koti enda tuppa. Marcus passis enda telefonis ning ma läksin elutuppa, kus Taylor kõndis ringi prügikotiga. "Taylor.. sa oled rõve," pomisesin ma, kui ma nägin maas lebamas kasutatud kondoomi. "Ups," ütles tüdruk ning viskas selle minema. "Issand jumal. Ma ei puutu mitte ühtegi asja siit enne, kui sa need minu silme all puhtaks oled küürinud," ütlesin ma talle ning läksin enda tuppa tagasi. "Noh, mis sa leidsid sealt?" küsis Marcus enda telefonis edasi sorides.  "Kasutatud kondoomi," ütlesin ma poisile, kes selle peale naerma puhkes. Ta lõkerdas mu silme all tükk aega ning ma vaatasin teda lihtsalt lolli näoga. 

"Sa ei kujuta ette, kui rõve on teadmine, et ma pean jätkuvalt seal toas telekat vaatama," ütlesin ma poisile, kes siiani naeris. "Sa oled täiesti lootusetu," oigasin ma ning läksin kuti kõrvale. Marcus lõpetas naermise ning pani enda telefoni öökapile ja pani enda käe mu ümber tõmmates mind enda külje alla. Ma vannun, et mitte ühegi poisiga pole ma mitte kunagi tundnud seda mida ma tunnen Marcusega. Ma tunnen tema tugevad ja kaitsvas haardes ennast kaitstud olevat. Meil pole valesid ja me ei varja üksteise eest mitte midagi. 

See on nagu perfektne suhe, kõik see asi mida ma olen otsinud ja mida otsivad teised on Marcuses olemas. Ta hoolib, ta kaitseb, ta teeb kõike. Ta on esimene poiss keda ma sellisel moel armastan ja ma ei kujuta ettegi, mida ma teen siis, kui midagi peaks meie vahele tulema või, kui tema tunded minu vastu katkevad. Minu tunded ei tee seda ilmselt mitte kunagi. Minu jaoks on Marcus nagu sõltuvus. Nagu narkootikum nagu kõik see, mis on sõltuvust tekitav. 

________________________

Autori sõna: Tuli vist veidi pikem osa(kahtlen) :D Tegelikult ma planeerisin seda osa hoopis teistsugust, aga see mõte mis mul selle osa jaoks oli, kuulub nüüd järgmisesse ossa mille pealkiri on "Kes nad on?" pakkuge, miks selline pealkiri ja mis selles osas võib juhtuda. Vaatame kellel läheb täppi :P