Dedee:
Nädal on möödas. Ma olen lõpuks ometi haiglast välja. Õlg on küll endiselt valus aga parem juba. Mul on Newtist isegi kahju. Peale seda, kui haiglasse sattusin on ta rahmeldanud nagu hull. Ta pole viimasel ajal üldse puhanud, ainult minu eest hoolitsenud. Kuidas ta küll jaksab?
"Newt, sa pead vahepeal puhkama, ma saan endaga ise ka toime tuldud.": tajusin oma hääles nukrust.
"Ei, Dedee. Sa ei tohi pingutada, see on minu kohus sind valvata ja sinu eest hoolitseda.": ning sellele järgnes pikk haigutus.
"Vend, ma palun, puhka päevake, sa ei jaksa enam nii edasi pikka aega. Sa võid kokku kukkuda ja seda pole meil ju küll tarvis."
"Olgu, kuigi see ei meeldi mulle mitte üks raas."
"Ära muretse, ma saan hakkama. Usalda mind!": ning ma naeratasin.
Newt:
Ma usaldan sind, Õde, ma lihtsalt ei taha, et sinuga veel midagi juhtub. Ma ei suudaks taluda mõtet, et minu pärast sinuga juhtub midagi. Niigi minu pärast oled sa sellises seisus. Ma andsin alla, lubasin Dedeele, et puhkan päeva, mida ma ka tegingi. Ma tahan, et ta oleks rõõmus. Sa oled mulle kõige tähtsam!
Dedee:
Ma ei jõua ära oodata, millal me juuksurisse lähme. Ma tahan juba nii väga endale uut soengut. Newt ei pidanud rapsima, kuid aja suutis ta ikka minule sebida.
On hommik. Teen Newtile üllatuseks hommikusöögi. Selle õlaga on küll mõnda asja valus teha aga ta on seda väärt. Ikkagi tema on see kes iga päev rahmib, et mul kõik vajalik olemas oleks. Ta on parim Vend, keda endale tahta! Ta seab teiste heaolu alati esikohale.
"Ärka, Newt! Ma tegin sulle hommikusöögi. Loodan, et see maitseb sulle!": ta on nii ilus, kui ta on unine. Ma tean, et see on väga kahtlane, kui ma oma enda Venna kohta nii ütlen aga see on tõsi.
"Dedee, sa ei tohtinud ju pingutada.": algul kurjustas ta natuke aga nähes, mis talle olin teinud muutus tema näoilme kohe.
"Ma tean, ma tean aga ma olin väga ettevaatlik ning ei pingutanud peaaegu üldse."
"Tule siia!": ütles, kui olin söögi kapile pannud ning tõmbas mind oma embusesse. "Nii siis täna lähme juuksurisse?"
Suunasin oma pilgu tema poole ning pea aegu kiljatasin:
"Ja! Ma ei jõua ära oodata!"
"Mina ka mitte.": mille peale ta naeris vaikselt.
Nii me lebasime, seal voodis, oma tunnikese ennem, kui liigutama hakkasime. Tema kaisus on nii turvaline olla. Mul on temaga tõeliselt vedanud!
Newt:
See oli tõeliselt armas teha Dedeel mulle hommikusöök. Nüüd aga istume siin juuksuris. Otsusstasime, et soengu jatame tal üsna taoliseks aga juuksed värvime mustaks.
"Nii, valmis.": sõnas juuksur, kui oli lõpetanud.
"Noh, mida sa arvad, Vend?": ning ta keerutas ennast aeglaselt ringi.
"Dedee, sa oled täiuslik!": minu suu vajus lahti.
"Sina valisid ju.": sõnas Õde naeratades. "Tänan sind, et oled alati minu jaoks olemad!": emmates mind tugevasti.
"Ja mina tänan sind!"
Dedee:
Hämmastav, kuidas juuksevärv võib inimese näojooni muuta. Ma olen nii rahul lõpp tulemusega ning Newtile meeldib see ka. See on kõige tähtsam! Jalutades koju tundsin ma ennast enesekindlamalt, kui kunagi varem. Vend ei suutnud silmigi pööratagi minult, ainul vahtis mind suu ammuli.
Tervist jälle!
Palun väga vabandust, et ei ole nii ammu kirjutanud. Mul on hetkel väga kiired ajad, palju tegemist jne. ilmselgelt mõistate. Loodan, et jääte osaga rahule. Püüan edaspidi rohkem kirjutada aga ei luba hetkel midagi. Eks näeb, mis saab.
Nägemist!
