Proloog

162 25 0
                                    

Jooksin mere äärde, pisarad silmis. Minu puhul pole see ebatavaline. See on mul juba põhimõtteliselt rutiiniks saamas.

Istusin kivile ja nutsin lahinal.
Kui olin veidi rahunenud siis tõusin ja jalutasin mööda rannaäärt.

Maas olid klaasikillud. Mul tekkis hullumeelne mõte.

Sirutasin oma väriseva käe ühe klaasikillu järele. Vedasin näpuga üle selle servade. See oli üsna terav.

Ma asetasin klaasikillu oma veenide kohale. Olen kindel et nüüd võis mu käe värisemist näha miilide kauguselt.

Hingasin sügavalt sisse ja tõmbasin pika lõike oma veenidele. Oigasin valust. Verd hakkas voolama.

Äkkitselt tundsin oma õlal kellegi kätt. Klaasikild minu käes kukkus kividele.
Pöörasin hirmunult ümber.

Kiljatasin nähes et seal on umbes minuga samavanune poiss.
"Mida sa tahad?" ühmasin ma ja panin kiiruga käe oma veritsevatele veenidele.
"Mida sa tegid!?" pahandas poiss ja haaras mu veritsevast käest.
"Ära tee! See on valus." oigasin ma kui ta mu haavast tugevalt kinni hoidis.
"Sa ei taha surra, ega ju?" küsis poiss.
Mõtlesin hetkeks ja raputasin siis pead. Tundsin kuidas pisarad vägisi silma kippusid.
"Väga hea." ütles poiss ja võttis oma salli kaelast. Ta hakkas seda tugevasti ümber mu haava siduma.
"Nii." lausus ta ja kinnitas salli tugeva sõlmega.
"Palun luba mulle et sa ei tee seda enam kunagi." ütles poiss. Tema silmis oli hirm.
"Ma luban." vastasin kiiruga ja pisarad hakkasid mu põskedel uuesti veerema.

See oli esimene kord, mil ma proovisin endalt elu võtta. Oleks ma vaid teadnud et see hakkab korduma.

Lifesaver [Michael Clifford - eesti k.]Where stories live. Discover now