Must auk

1

"Kuidas sinuga on?" küsib üks naine minu poole kummardades. Ta haarab mu käest ja pigistab seda kõvasti.

"Miks te küsite?" vastan ma talle küsimusega ja rebin käe ta haarde vahelt.

Naine tõstab pea ja hakkab paaniliselt nutma. "Kas sa siis tõesti ei tunne mind ära?"

Vaatan teda veidra näoga. Samal ajal astub sisse valges kitlis meesterahvas,
ilmselt arst, kes imestusega sisse tuleb.

"Ta ei tea mind. Ta ei tunne mind," nutab naine kes minu voodi ees istub.

"Tere!" ütleb arst "kuidas sa ennast tunned?".

"Ma ei tea. Uimane on olla," ütlen ma talle ja jään jälgima tema reaktsiooni. Arst naeratab ning kutsub kaasa endaga selle naise.

Vaatan veidikene ringi. Terve see tuba on valge, aknad on kohe voodi kõrval ja enda riietust vaadates märkan et olen mingisuguses imelikus valges pidžaamas.

Ilmselt olen ma haiglas. Aga miks?

Otsustan oodata arsti et tema käest täpsemalt küsida miks ma siin olen ja kes too naine oli.

Mõne minuti möödudes tuleb arst valgesse ruumi tagasi.

"Vabandage, aga miks ma haiglas olen?" uurin ma temt ettevaatlikult.

"Ausalt öeldes ma ei tea. Ma lootsin et sina räägid sellest, kuid tundub, et sa vist ise ei mäleta?". Ega see vastus mulle eriti informatsiooni ei anna.

"Aga kes oli see naine?" uurin ma uudishimulikult edasi.

"See oli sinu ema.." ütleb ta häbelikult.

Minu ema? See naine? Ma peaks ikka ise teadma kes mu ema on ja kes mitte, kuid seda naist ei ole ma kunagi näinud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks.

"Kate...sa pead veel paar pärva siin olema, kuid peale seda viib su ema sind koju." ütleb ta mulle.

"See naine ei ole minu ema!" tõstan ma häält "ma ei mäleta et ma oleks teda kunagi isegi näinud."

"Kulla laps kas sa siis ise ei mõista. Sa ei mäleta ju midagi. Sa ei mäleta miks sa siia sattusid, sa ei mäleta isegi oma ema. Sul on peapõrutus." räägib ta mulle "Sinu mälu peaks aegamööda taastuma."

"Aga ma ei taha minna kaasa võõra inimese juures!" vastan ma talle veidi pahasena.

Arst istub minu kõrvale "Ma luban sulle, et sinu mälu taastub ja sa saad ise kõigele vastused. Kuid kõige paremini saab sind aidata sinu ema, kes on sinuga kogu sinu elu koos olnud."

Pisarad voolavad mu silmist, kuid kui see tõesti minu ema on....

Viipan talle käega ja annan märku, et ta minu, ema, sisse kutsuks.

Sisse astudes tulevad emal nutupisarad peale. Naeratan talle.

"Ma saan aru et sa ei tunne mind ära. Arst rääkis, et sul läheb harjumisega veidi aega." räägib ta mulle pisaraid pühkises.

"Ma tõesti ei mäleta midagi." vaatan häbenedes maha. Läheb aega enne kui ma selle mõttega harjun.

Puhme veidi emaga juttu, kuid kuna see on esimene päev mil ma ärkvel olen tahab arst, et ma veel veidikene siiski puhkaks.

Veel on nii harjumatu teda oma emaka kutsuda, aga et paremini oma mälu tagasi saada soovitas arst juba mul teda nii kutsuda.

Ma ei suuda uinuda ma püüan mõelda, mis minuga küll juhtuda võis?