Minu nimi on Caroliine ja mõtlen alati, et kas ennast tappa või mitte. Mind kiusatakse koolis ja ma alati kardan neid. Kui ma ema juurde läksin ja sellest rääkisin, tegin ma ennast naeruväärseks...
"Ema." ütlesin ma hirmunud häälega. "Noh ?" . "Tead, mind noritakse koolis," ütlesin julgustava häälega. Ema naeris, kuni mul sai mõõt täis. Võtsin noa ja läksin enda tuppa. Hakkasin ennast lõikuma, kuni astus sisse minu vend. "Ou Carro, mida sa teed? Hulluks oled läinud ?" ta tiris mul noa käest ära ja läks emale sellest rääkima. Otsustasin siis õppima hakata, kuna vääga palju oli õppida.
*hommikul*
Ma ei tahtnud kooli minna, sest väga nõme oli. Aga ikkagi, otsustasin seekord kooli kasuks. Läksin kooli. Huvitav, keegi ei öelnud midagi. Olid vaid suurte silmadega ja vaatasid mulle otsa. "Mingi mure ?" ütlesin. Meie kooli "peib," ütles: "Keegi rääkis sinust, et olevat pidanud ennast lõikuma." Mul oli nagu, et kes seda ütles. Aga otsustasin, et ei räägi sellest mitte kellegile. Tõmbasin enda parima sõbra vetsu kaasa. Ta nimi oli Carmen. "Kes minu kohta midagi sellist rääkis ?" Carru vaatas mulle otsa ja vastas rõõmsalt: "Tegelikult ma ei teagi seda, aga ma arvan millegi pärast, et see oli sinu vend." "Miks sa nii arvad ?" ütlesin teise hääletooniga. "Sest täna kui ma kooli tulin, tuli su vend minu juurde ja ütles, et ta olevat kõigile rääkinud sinu suurest saladusest." Ma läksin sealt suht solvunult välja. Ja siis tuli see üli tüütu peib minu juurde. "Kuule Caroliine, kui sa lubad minu saladust hoida. Siis ma ei kiusa mitte kunagi sind. Ja hakkan sinu sõbraks." Ma ei uskunud teda, sest tema silmadest oli seda aru saada. "Kas sa ise ka usud mida sa räägid ?" ütlesin ma salakavala näoga. "Loomulik, et ma usun. Palun, ma väga tahan, et me saaksime läbi." ütles ta suht kurva näoga. Okei, ma muutusin natuke leebemaks ja oli nõus. Siis ta hakkas rääkima: "Vaata see lõikumise värk, see mis sul oli. Seda rääkis sinu vend. Ja minu suur saladus on see. Et ma lõigun ennast ka.." Mul tuli klimp suhu, kui järsku ta............
