Kannatused

Väiksena oli minu niiöelda iidoliks ema. See võib jah tunduda mingi imelik, et ahh, kes see ema on jne. Ma mäletan seda, kuidas ma öösiti nutsin, sest ema oli jälle haiglas. Ma ei kujutanud seda päris nii ette nagu näiteks praegu. Karta on, et ma ei kujutanud ette oma ema ilma oma emata.

 Oin 6-aastane, kui mu enda vanaema ütles, et niikuinii su ema sureb ära. Alguses ma ei saanud nagu aru, mis ta selle all mõtleb. Mul on alati olnud hea ja halb vanaema. Mdea, miks ma olen nii mõelnud. Hea vanaema on ema poolt, aga halb vanaema on minu isa poolt. Ema poolt vanaema on mind alati hoidnud ja nunnutanud, aga niiõelda halb vanaema on kuri ja mdea mulle ei meeldinud tema pool olla. Alguses elasin oma ema ja õega. Kui minu ema ja isa läksid lahku siis mina tahtsi oma emaga jääda, sest isaga pole mul kunagi head läbisaaminst olnud. Me kolisime hea vanaema juurest uude kohta, kus ma tuntsin ennast nagu kodus, sest ema ei olnud nii palju haiglas.

 Ma olin oma emale väga halb laps. Ma ütlesin talle asju, mida mitte ükski laps ei tohiks oma emale öelda. Kadusin lambist ära niiet ema otsis mind politseiga. Ma läksin koju, aga minu ema ei karjunud ta ütles lihtsalt, et mine magama homme on kool. Iga nädalavehetus käsime oma emaga hea vanaema juures. Ma armstan oma head vanaema ja vanaisa väga Ma ei kujuta ette, kui neid enam poleks. Koolis mul probleeme ei olnud. Hinded olid nagu olid. Ema hakkad palju mind isa juurde saatma. Isal oli juba uus pere jne. Ma ei tundnud seal enast mugavalr, sest seal oli võõras olla. Alati, kui koju läksin siis oli nii hea oma ema jälle näha. Olin paar päeva juba isa juurest tagasi. Ema oli kuidagi imelik. Ta ei tundnud enam inimesi ära. Peale minu, minu õe ja vanaema. Ma viisin oma emale süüa, sest ta just tahtis. Antsin emale söögi, ta vaatas mind nagu ma oleks mingi imelik, et söögi talle voodisse viisin. Ta ütles, et ta ei tahtnud juu süüa, kuigi ise ta ütles, et palun too mulle. Siis me saime aru, et emaga pole enam kõik korras. Ma kutsusun oma isa, kes muidugi kohe kohale tuli. Kõige haigem oli see, et tema uus naine oli armukade, et miks niiöelda tema mees peab oma eksi haiglesse vedama. Ma hakkasin isa ja õega ema paluma, et ta haiglasse läheks, aga ta vaideles vastu. Lõpuks saime ta autose ja isa viis ta ära, õde läks isaga kaasa. Mind viidi sama õhtu isa juurde. Oli vist juba nädal möödas ja ema oli ikka haigas. Ma helistasin talle iga päev. Üks päev ma helistasin ja ta ütles, et saab varsti koju. Ma olin nii õnnelik, sest ma kartsin teda väga kaotada. Aga ta hääl oli väga väsinud. Ega ma loll polnud ma sain aru, et kõik nii korras pole. Aga ma lootsin. Helistasin järgmine päev ja onu võttis vastu.