Hr. Naabripoiss

10- Liivasõda ja päikeseloojang

SOTD: Coldplay - Everglow
Kui te võib-olla mõtlete, et miks ma siia Coldplay laule panen, siis lihtsalt teile teadmiseks, et see on mu lemmikbänd ja see laul on üks mu lemmikuid.❤️
---
*5 aastat hiljem*

"Dingo!"
Ma jooksin läbi mind peaaegu kokku litsuvate uste koera juurde, kes end isa haardest lahti rebis ning mulle vastu tormas, samal ajal väga elavalt niutsudes.
"Oh, poiss," sügasin ma teda kõrvade tagant, "kuidas ma sind igatsesin!"
Ta puhastas oma keelega väga põhjalikult mu näo ning lasi kuuldavale veel paar õnnelikku niutsatust. Tõusin püsti ja läksin natuke eemal seisvate ema ja isa juurde, kes mu koheselt tugevasse kallistusse haarasid.
"Kuidas me sind igatsesime," lausus pisarates ema.
"Ma olen nüüd siin," sõnasin mina, samuti pisarates, "ja siia ma ka jään."
Seisime ja kallistasime seal päris pikalt, kuni Dingo mu jalast näksas, andes märku tahtmisest koju minna.

Kui me koju jõudsime tundsin ma juba esikust omatehtud pitsa lõhna, mis kogu maja täitis.
"Ma panin selle just enne äraminekut ahju," ütles ema, "sinu kohalejõudmiseks on see valmis."
"Nii armas teist," laususin ma ning tassisin oma kohvri oma tuppa.
Tulin siis alla tagasi ning ema lõikas parajasti pitsat.
"Kuidas Zyntheril läheb?" küsisin ma.
"Minu teada hästi, kas te ei suhelnud vahepeal," vastas ema.
"Väga vähe," sõnasin ma ning lisasin veel, klomp kurgus, "tegelikult pole ma temast aasta aega midagi kuulnud."
"Oi," lausus ema üllatunult ning pani pitsalõikuri käest, "ta just eelmisel nädalal käis sinu kohta küsimas."
"Päriselt?"
"Päriselt."

Jäin mõttesse.
Miks Zynther mulle midagi rääkinud pole? Ta pole mulle viimased aasta aega midagi saatnud ega helistanud.

"Kui sa tahad, siis sa võid käia nende pool korra vaatamas," ütles ema, jätkates pitsa lõikamist, "äkki Zynther on kodus."

---
"Ei, aga ta ütles, et ta läheb parki," lausus Marie, "sa võid minna teda sealt otsima."
"Selge," naeratasin naisele ning suundusin pargi poole.

Loodame, et temaga on kõik hästi.

"Zynther!"
Jooksin pingi peal istuva poisi poole, kes mind nähes püsti tõusis ja mulle vastu tuli. Hüppasin talle sülle ja me kallistasime.
"Demily," lausus Zynther, "ma nii igatsesin sind."
"Mina sind ka," vastasin, "aga miks sa mulle aasta aega endast märku ei andnud? Ma muretsesin su pärast."
"See," ütles Zynther ja pani mu maha, "see on pikem jutt, lähme jalutame äkki promenaadil?"
"Olgu," sõnasin ning suundusime vaikides promenaadile.

"Nii," alustasin ma, "mis siis sinuga juhtus minu viimasel ülikooli aastal, kui ma sinust midagi ei kuulnud?"
Zynther hingas sügavalt sisse ja heitis pilgu ookeanile.
"Ma arvan, et sa mäletad, kui ma sulle oma vanaemast rääkisin," vaatas ta mulle otsa, mille peale ma noogutasin, "noh, ja kui sina tulid sain natuke oma 'iseendast' tagasi, aga kui sa ära läksid... Noh, ma käisin sõpradega väljas küll, kuid mul polnud tegelikult aimugi, millal sa tagasi tuled, ja ma ei julgenud küsida ka, sest," ta pidas hetkelise pausi, "sest see ei tundunud õige. Minu jaoks. Ja ma viskasin oma telefoni merre. Ma tahtsin elada teadmatuses ja rõõmustada, kui sind jälle näen. Ja, usud sa või mitte, aga see aasta aega ilma telefonita oli vapustav. Ma sain teha kõike, mida tahtsin, ilma, et mind vahepeal oleks katkestanud selle nõmeda vidina plärin."
"Sellepärast su telefon kogu aeg 'väljalülitatud või teeninduspiirkonnast väljaspool' oligi," ütlesin ma ja kallistasin Zyntherit.
"Ma nii igatsesin sind, Demily, ja ma olen nii õnnelik, et sa tagasi oled."
"Ja mina olen nii õnnelik, et sinuga kõik korras on, sest ma veetsin ikka päris mitu ööd ja mõtlesin pisarates, kas sinuga ikka kõik korras on."

Vaatasime üksteisele otsa, kui ma kiirelt plehku pistsin ja esimesest ookeani viivast trepist alla jooksn, Zynther mu kannul.
Haarasin jooksu peal peotäie liiva ja loopisin seda enda seljataha.
"Ptui, mis sa loobid liivaga!" kuulsin Zyntherit tagapool naermas.

Pidasime liivasõja, mille tulemusena me mõlemad lõpuks liivale kukkusime ning lihtsalt naersime.
"Lasteaialaps," ütles Zynther ja viskas mulle paar tera liiva näkku.
"Vaat, kes räägib," vastasin ja toksasin teda jalaga.

Tõusin istukile ja vaatasin erepunasesse päikesesse, mille ookean juba pooleldi endasse oli neelanud.
"Kas sa tahaksid ka vahel lihtsalt ära kaduda," esitasin poisile küsimuse, "et sa ei peaks enam enda ja maailma probleemidega silmitsi seisma?"
"Oh, kui vaid saaks," sõnas poiss, "viimasel ajal on maailm olnud üks jube koht."
"Kõige hullem on mõelda, et meie oleme selle selliseks teinud," lisasin ma ja vaatasin poisile otsa, "kas tead, kui palju on maha võetud Amazonase vihmametsa viimase kümne aasta jooksul?"
"Ei, aga ma oletan, et üpris palju," lausus Zynther.
"Oota," võtsin oma telefoni välja, "ma kohe näitan sulle võrdluspilti."
Tuhnisin oma telefoni pildigaleriis.
"Näe," suunasin ekraani poisi poole, "2006 ja 2016."
Zynther tegi grimassi.
"Päris karm," sõnas ta, "ja kas sa kavatsed seoses sellega midagi ette võtta?"
"Ma tegelikult juba ülikoolis ühinesin ühe organisatsiooniga, mis tegeleb Amazonase elustiku kaitsmisega."
"Nice," ütles poiss ja vaatas uuesti päikesesse, millest vaid kild veel ookeani kohal oli.

Vaatasime mõlemad, kuidas päike aeglaselt ookeani uppus ja taevas hakkasid mängima roosad, punakad ja sinised toonid.
Meie vahel oli vaikus, kuni Zynther lõpuks suu avas.

"Tead, mu sõbra Olly pool on ülehomme pidu, ma mõtlesin, et äkki sa tahad ka tulla."
"Võib küll," sõnasin ma, "mul oleks ühte ülikooli lõppu tähistavat pidu vaja küll."
"Siis on tore," ütles poiss.
"Hakkame äkki koju minema," ütlesin ma ning mulle meenus koheselt ema tehtud pitsa.
"Jah," vastas Zynther napisõnaliselt ning suundusime koju.

---
Oeh, ma tean, et see osa polnud suurem asi, aga järgmine osa on huvitavam, ma luban.
Aega on päääris palju edasi läinud nii jutus, kui päriselus ja mul polnud kooliajal üldse aega kirjutada, aga nüüd on VAHEAAEEEG ja ma saan kirjutada! Jeeee!

Jätke oma arvamus VOTE'i ja kommentaari teel, siis ma saan aru, kuidas teile raamat meeldib.
PS: mulle õudsalt meeldib kommentaare lugeda ja neile vastata :)

Mõnusat koolivaheaega!
-roxy❤️