1

134 16 2
                                    

Näha teda hääbumas. Iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Sa üritad tugev olla, kõik üritavad, kuid lõpmatuseni ei jõua seda keegi. Igakord kui teda vaatad küsid endalt, et mida sa valesti tegid, et nüüd nii on.

See on nagu kasvaja. Imeb lõpuks kõik enda alla. Igapäevaselt jääb energiat ja tahet edasi elada vähemaks. Milleks pingutada kui see kõik saab niikuinii kunagi lõpu.  Kuid sa pead korjama viimased energia riismed kokku ja tegema viimased hingetõmbed selle nimel, et temaga kõik korda saaks. Peab saama.

Sa vaatad kuidas su ema nutab, isa läbi telefoni ja vend, kes teab, et tal on kasvaja moodi asi ja keegi ei tea mis sellest saab. Ja siis tuled sina, ei näita kellegile oma pisaraid ja üritad ema lohutada sellega, et see asi on healoomuline. Sellega on võimalik elada.

Maailmas on 1.2% neid inimesi kes põevad seda. Ja nii uskumatu kui see ka pole on sinu vend üks nende seast.

See tunne on kohutav. Liiga kohutav ja enda alla mattev. Sa loodad nii väga, et kõik saab korda. Elus esimest korda. Iga keharakuga. Sa ei tea kas ta vajab lõikust, kas seda lõikust saabki läbi viia, sest ei teata kas see kasvaja on organi sees või selle küljes.

Sa loodad, et see on lihtsalt väga halb uni. Et sellist asja tegelikult pole. Et see on lihtsalt halb unenägu, kuid aina enam saab selgeks, et see on reaalsus. Väga karm.

Iga sekundiga hakkab aina valusam. Silmad on nii paistes, et sa ei suuda neid lahti hoida. Pisarad aina voolavad.

Sekundiga HääbumasWhere stories live. Discover now