"Claudia, kas sa tahaksid edaspidi olla ainult minu tüdruk? Kas sa koliksid minu juurde, et ma su lähedal saaks koguaeg olla?" küsis ta siiral toonil.
"Ryan.. See on suur samm minu jaoks.. Noh see kokku kolimine.. Aga su tüdruk ma olen heameelega, ma juba ootasin seda küsimust." vastasin naeratades talle.
Ma tundsin kuidas mu süda tahab sellest kiirest tuksumisest välja hüpata. Ma tundsin ennast nii õnnelikult ja turvaliselt. Samas ka kartsin, et mis saab, kui see läbi peaks saama..
"Ma saan aru, räägime su vanem... Fuck, vabandust.. kasuvanematega..." ütles ta peast kinni võttes.
"Pole midagi, ma olen harjunud sellega." vastasin lohutavalt. "Aga see selle raskeks teebki, et nad on mu kasuvanemad ja ma pean kuni täisealiseks saamiseni nendega elama.. Ja John.. Ta rikub mu elu igaveseks siis.."
"Ah ära tema pärast põe, ma võtan selle enda peale." Ütles ta naeratades.
____
Kätte oli jõudnud järgmise päeva lõuna, kus me pidime koos Ryaniga minu koju minema. Ma väga pabistasin, sest nad ei tea Ryanit, noh ainult nii palju, kui John teda maha on teinud. Ja ilmselt nad ei arva head temast..
"Ma olen tagasii!" hõiskasin koridoris jalanõusid ära võttes.
Võtsin Ryani käest kinni ja läksime elutuppa, kus mu kasuema oli.
"Saage tuttavaks- tema on Ryan, minu... sõber. Ja tema on minu kasuema." laususin.
"Oi tere Ryan" tõusis mu kasuema püsti ja nad kätlesid.
"Kus kasuisa on?" kortsutasin kulmu.
"Tööl, kus ikka.." vastas kasuema
"Oh jah, tegelt me tulime selleks, et rääkida.." ütlesin kasuemale.
Ta juba vaatas sellise pilguga, et ta ei arva Ryanist kõige paremat..
"Mida sa minu kodus teed?" kostis lärm köögist elutoa poole liikudes. John.. See veel puudus, ta pidi vanama juures olema üleüldse..
"Ära unusta, et see on ka minu kodu ja ta on minu juures." vastasin kiirelt püsti tõustes.
"Sina ära sekku. Ja sina värdjas, kao siit ruttu minema!" karjus ta Ryanile.
Mu kasuema vaatas lolli näoga ja ei öelnud midagi. Sest ta on lasnud oma pojal omale pähe istuda ja laseb tal koguaeg tegutseda, ise mitte vahele segades. Võibolla ta kardab oma poega? Ma ei imestaks.
Ryan tõusis püsti ja lähenes Johnile. Nagu ikka, tormasin ma nende kahe vahele.
"Ärge hakake peale jälle, kurat küll. Mis teil viga on?? Ärge käituge, nagu pubekad, ausalt!" karjusin kahe mehe keskel.
Ma pöörasin Ryani poole ja laususin: "Mine autosse, ma räägin Johniga.."
Ta vaatas Johnile mõrvari pilguga otsa ja seejärel vaatas allapoole, ehk mulle otsa.
"Ma ootan sind autos, kui abi on vaja, siis helista." ütles Ryan ja tegi mulle otsaette musi.
Ryan pööras ümber ja hakkas minema, kuid John hakkas ta õlast kinni haarama. Ma lükkasin ta ruttu tagasi.
"Mis see siis nüüd oli?? Miks sa mitte midagi ei teinud ega öelnud??" küsisin ma kasuemalt vihaselt.
"Pole ju minu asi klaarida, las poisid teevad omavahel ise asjad selgeks." ütles kasuema kuidagi ûleolevalt.
Nüüd ma küll sain vihaseks.
"Mis mõttes omavahel?? Neil ei ole mitte midagi vaja klaarida. Kurat küll, sa oled lasnud oma jõmpsikal endale nii pähe istuda, et sa ei julge enam isegi sekkuda." karjusin ma vihast, kuid mind peatas Johni haare mu randmest, mis tiris mind tema toa poole.
