Ma vajan sind

2.

Dongsaengi naeratus oli ainuke asi, mida vanem vajas. Tema sees olev tühjus sai täidetud ning ta tundis, kuidas tema pea täitus ideedega, uute sõnade ja rütmidega, mida ta ka kohe üles hakkas kirjutama. Yoongi istus laua taha, tema ees oli paber ning pastakas, mille ta kiiremas korras kätte võttis. Paber täitus sõnadega, mis peitis tugevaid emotsioone, iga silp tõi välja teemad, mida tahetakse vältida.

Kuid Yoongi mõttelõng katkes, kui kuulis esiukse lähedal ärritavat mürtsu, millele järgnes nelja inimese hääled.

„Ma ütlesin, et ta ei tohi palju võtta!" räuskas Namjoon Jiminile.

„Ega mina ei teadnud, et ta edasi kavatseb juua! Ma lubasin talle ainult ühe lonksu!" üritas punapea end kaitsta.

Teisel pool ust oli tunda, et õhkkond oli täis negatiivsust, mida Suga absoluutselt ei tahtnud. Ta üritas neid eirata, aga kahjuks haihtus Hoseoki poolt tekitatud soe tunne tema seest.

Ta lõi jalaga toa ukse lahti, „Türa, te röögite siin!"

Noored tardusid, silmad ehmatusest suured. Jah, nad on näinud hyungi vihasena, aga seekord on see hoopis teine level.

Suga hingas sügavalt sisse ja üritas rahulikumalt rääkida, „Pange Jungkook diivanile."

Taehyung, kes hoidis maknaed seljas, asetas ta pikali. Yoongi viskas Taele padja, mille ta pani Jungkooki pea alla.

„See on küll esimene kord," ohkas hyung ning vaatas nelja kluti poole, „Selgitage!"

**

Silmad veel rasked, tõmbas Hoseok kardina eest, päike oli tõusmas, aga ikkagi piisavalt pimestav. Hoseok muigas, aga pidi akna juurest ära tulema, sest ta oli veel liiga nõrk, et kaua püsti olla. Ta koperdas tagasi voodile.

„Sa näed parem välja," naeratas Seokjin.

„Vist."

„Ma tegin sulle praetud riisi, kas see on okei?"

„Mhm, aitäh hyung."

Hoseok silmas Jini tehtud toitu, aga millegi pärast ei olnud tal isu. Hyung jättis noorema toa ukse praokile. Jhope istus seal, toit kapil, millel oli suurepärane ning kutsuv hõng.

See oli tõesti esimene kord, mil ta Jini tehtud toidust ära ütleb.

Võttes jõu kokku, tõuseb ta uuesti püsti ning suundus vannituppa. Ta klõpsas lülitit ning peegelkapi alt vilkus lamp põlema. Vannitoas oli jahe, Hoseok toetus kätega vastu kraanikaussi, vaadates peeglisse. Ta võttis haiguse tõttu korralikult kaalust alla.

Vähemalt oli ta nüüd terve, kõik tänu Sugale.

-

„Kuidas sa end tunned?" küsis hyung.

„...Sitasti, tahaks siit voodist välja," suutis tõbine ruttu öelda, „Räägi mulle, kuidas sul läinud on?"

„Minul? Sa tead küll, ma siiani üritan leida inspiratsiooni, et midagi uut luua, aga midagi pole tulnud," muheles Suga naerda.

„Küll sa varsti kirjutama saad, ma usun sinusse," naertas Hoseok.

Sealt see mõttekübeke tuli. Aga ainult sellest ei piisa.

„Hyung...Kas sa saad mulle vett tuua?"

Suga noogutas, Jhope ulatas talle kapi peal oleva tühja klaasi, millega ta kõndis vannituppa. Vesi klaasis, otsustas ta ära, kuidas Hobit aidata.

„Jhope?"

„Mhh?"

Suga toppis oma vaba käe taskusse, tõmmates välja purgi, mis oli veel pooleldi täis, „Viimati, kui ma enda tervisele liiga tegin, kirjutati mulle need rohud. Kuna mul neid enam vaja ei lähe, siis ma mõtlesin, et-"

„Sa tahad, et ma neid võtaks?" küsis Hoseok apaatselt.

„Kasvõi prooviksid. Jhope, kas sa tead, kui mures ta on? ...T-Ta on murdumas ja kui ma praegu vaatan sind siin, lebamas, siis-....Palun, proovi vähemalt."

-

Ta avas peeglikapi ning ta silmitses purki, mis Suga talle andis. Need tõepoolest aitasid teda.

**

Taehyung lehvitas kahele poisile hüvastijätuks ja jälgis, kuidas maastur tema koduteel ümber keeras ja minema sõitis. Kaugelt oli veel kuulda selle mürinat, aga see lakkas peatselt ja vaikus võttis võimust. Kastinaeratus kukkus, tema pilk, mis oli tavaliselt särav ning täis energiat muutus tuhmiks ja elutuks. Ta keeras end ümber ja tema ees seisis uks, mida ta ei taha avada.

Ta võttis end kokku ning tegi ukse lahti.

Krahh! „Igavene jõmpsikas! Kus sa olid, raisk!?" ehmus Taehyung, kui klaasist vaas lendas vastu ust.

„M-ma olin väljas," vastas poiss ruttu, enne kui ta isa vihasemaks saab.

„Nagu alati..."

Tae heitis pilgu mehele, kes tagasi tuppa kõndis. Tal oli pudel käes.

Mida küll ema pidi tundma?!

**

Namjoon eemaldas bensiini vooliku, soovides kliendile head päeva. Vooliku sättis tagasi oma kohale, ise toetas vastu sammast, mis hoidis üleval tankla katust. Näppude vahel keerutas ta maasikamaitselist pulgakommi, mille ta korraks suust võttis ja tagasi pani.

Jahe tuul torkis ta nägu, Namjoon haaras armee laikudega jopest ning tõmbas kehale lähemale. Emotsioonitu ilme muutus kohe võltsiks naeratuseks, kui järgmine klient lähenes. Ta oli väsinud elamast korduvas ajas, kui iga kord tööle asub. Need samad teretused ja tänamised, need samad käe liigutused ja see rõve hais, mis tema nina rüvetab.

Vahel tahaks ta lihtsalt kõik perse saata ning töölt lahkuda.

Ta pääses mõtetest, kui kuulis pisikest värinat taskust. Seokjin hyung saatis gruppi sõnumi

EommaJin: Jhope on terve!

Namjoon lasi kergendatud ohke välja.

„Tänase päeva parim uudis," mõmises ta endamisi, naeratus suul, mis polnud enam võlts.