Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 1 - "Elus" {estonian}

14. juuli 2016. Kell oli 10:26. Wilmette äärelinn, Illinois.

Perekond Taylorid olid varajased ärkajad. Juba sellest ajast saadik, kui nende esimene poeg kaduma läks. Sellest ajast peale, lootsid nad juba 6 aastat järjest, et Jim ilmub ühel päeva välja. Ilmub nende ukse taha, teretab neid ning nad kallistavad.

Taylorite perepea Peter luges köögis käsitööna tammepuust valmistatud söögilaua taha ajalehte. "Chicago Tribune". Lemmik rubriikideks kuulutused ja ristsõnade tegemine.

Perenaine Sarah oli otsustanud sel päeval hommikusöögiks valmistada peekonit koos praetud munade ja ubadega. Magustoiduks sai seekord pannkooke mustikate ja meega. Keskunult sellele, ei märganud ta esialgu, et nende teine laps Leslie oli roomanud kööki ja kõlkus juba Peteri varvaste otsas.

"Sarah! Palun! Eemalda ta mu küljest" käratas Peter nähes, et Leslie oli otsustanud vaikselt hakata end mööda laualina üles tõmbama. Tassitäis musta kohvi oli ääre poole liikumas koos ajalehega. Peter tõmbas randme küljega asjad tagasi sinna, kus need paiknesid.

Sarah võpatas. Ta leidis end mõtlemast jällegi Jimile. Ta teadis, et poiss oleks saanud sel aastal täpselt poole aasta pärast 7. aastaseks. Naisel kukkus pannilabidas enda kõrvale põrandale, üks praetud peekon koos sellega.

"Vabandust, kallis. Ja tere hommikust, Leslie. Tore, et sa ülesse ärkasid. Emmel on sulle midagi maitsvat pakkuda," naeratas Sarah, võttes Leslie endale sülle ühele küljele ja andis Peterile vihjena teada, et see tal pannilabidat aitaks üles võtta. "Miks nii kuri, Peter?"

Peter ohkas. Ta toetas enda küünarnukid lauale ajalehele ning võttis sõõmu tumedat kohvi. "Mul on täna pikk päev tulemas ja juba olen ma halvasti maganud,"

"Kuidas nii?" küsis Sarah. Ta keeras keraamilise pliidi kinni ja libistas pannilabidaga munad ja peekonid ühele suurele ühistaldrikule. Sealt oli hea eraldi taldrikutele asetada.

Peter töötas Chicago politseijaoskonnas ohvitserina. Ta asus sinna tööle umbes 4 aastat tagasi peale oma poja kadumist. Arvates, et temast võiks olla abi tema poja otsimisel, otsustas ta politseiakadeemiasse õppima asuda ning väärikalt enda riiki teenida. Tagajärjed olid siiski hoopis teised. Jim Taylorit poldud 6 aastat peale tema kadumist üles leitud. Ei ühtegi niidiotsa. Sel päeval algas tema tööpäev kell 12 päeval.

"Jim poleks soovinud, et sa niimoodi tema venna peale kurjaks saad," sõnas Sarah.

Peter lõi rusikaga vastu lauda. "KURAT! Sarah, ta on surnud. Siin majas me ei kõnele temast. Sa ju tead seda,".

Sarah oli jahmunud. Kui Peter jaoskonda tööle asus ja järgnevat 2 aastat üritas nende poega leida, sai mees aru, et nende poega ei ole kusagil. Lootust anti vähe ning Sarah elas seda aega raskelt üle. Naine teadis, et Peter üritas olla tugev igas olukorras. Ta oli ju siiski perekonna tüvi. Kui mees oleks murdunud, oleks nende perekond koost lagunenud. Peale kahte aastat otsimist ja lootmist, Peter vandus, et nende majas ei räägita enam Jimist. See nimi tekitas palju valu ja pani meest tundma kasutuna.

"Anna andeks, Peter. See nimi on püha, ma ei tahtnud ometi midagi valesti öelnud. Ta on meie poeg," ütles Sarah ning asetas suure taldriku koos munade ja peekonitega söögilauale. Asetas siis Leslie söögitooli ning kõndis pika valge külmkapi poole, et sealt nende väikesele pojale rosina kohupiimakreem haarata hommikusöögiks.

"OLI meie poeg. Igasugune lootus on kadunud, Sarah. Kas sa ei tunne?" keeras Peter enda kere Sarahi suunas.

"Mitte kunagi, Peter. Mitte kunagi ei tunne ma nii," haaras Sarah kreemi külmkapist ning kõndis tagasi Leslie poole. Naine haaras sahtlist väikese lusika, keeras kreemilt pealt plastmassist korgi ning andis hommikusöögi Leslie kätte. Poiss hakkas üsna kiirelt lusikat kreemitopsi toppima ning siis otse suhu.

Peter sai aru, et oli liiale läinud. Ta tõmbas Sarah endale sülle ning suudles teda õlale. "Saa minust aru, kallis. See nimi teeb meile mõlemale tohutult haiget. Me ei taha murduda.. Mina ei taha murduda. Leslie vajab meid,". Nad vaatasid Lesliet, kes enda söögitoolil istus ning kelle pisikene suu ja väikesed käed olid kohupiimaga kaetud. Nende üsna ilusat hetke jäi katkestama koputus uksele.

"Sa kutsusid kellegi, Peter?" küsis Sarah oma mehele otsa vaadates.

"Ei. Kell on 11 ja pean varsti minema hakkama," teatas Peter, kulmu kortsutades ja seinakellale pilgu pöörates.

"Veider. Ma ei oota ka kedagi. Postiljon ei tule täna ning ma pean Lesliega välja jalutama minema," Sarah tõusis Peteri sülest ning tegi Leslie laubale musi. "Püsi siin, pääsuke,".

Peter tõusis samuti püsti ja jalutas Sarahi järel välisukse juurde. Sarah avas ukse ning nende ees seisid kaks mundris Peteri kolleegi, Mac ja Joe.

"Mac ja Joe. Mida teie siin teete? Mul on veel natuke aega," tervitas Peter neid. Politseinikud noogutasid tervituseks.

"Peter ja Sarah Taylor. Tööaegadega on kõik korras, ei mingit kiirustamist, aga.. Asi puudutab teie kadunud poega Jim Taylorit. Ta on..leitud ," sõnas üks politseinikest.