Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 4 - "Ma olen su issi" {estonian}

Sarah surus Leslie pea vaikselt vastu enda rinda ja kussutas teda. Ta istus toolile, lootes, et Leslie jääb nüüd magama. Pikk päev oli tulemas, täis ootust ja närvikõdi.

Möödusid tunnid. Jimist polnud haiglaseinade vahelt veel midagi kuulda. Sarah oli endale vahepeal takso kutsunud, et ta saaks Leslie oma kodus, oma voodisse magama panna. Peter aga üritas tukastada hoone eesruumis jäikade, valgete toolide peal. Tema une katkestas aga doktor, kes talle vaikselt õlale koputas.

"Härra Taylor," sõnas ta. Peter avas enda silmad.

"Oih, vabandust. Jäin vist tukastama," sügas Peter enda silmi. Doktor naeratas talle leebelt.

"Asi puudutab Jimi. Te võite teda vaatama minna, ta on ruumis nr. 40," doktor noogutas. Peter selle peale tõusis aeglaselt püsti, ringutas end veidi ja alustas järgnemist doktorile. Koridori lõpus, ühe ukse taha jäid nad seisma. Ukse peal oli silt "Taastusravi. Ruum nr 40". "Aga palun..".

Peter avas aeglaselt ukse. Ruum oli sisustatud heleda voodipesuga voodiga ja heleda kummutiga selle kõrval. Tuba kaunistasid mõned seinapildid erinevatest merevaadetest ja punase karvase vaibaga. Seal oli ka üks keskmise suurusega aken, mille helekollased kardinad olid kõrvale tõmmatud.

Ta lähenes vaikselt voodile, kus Jim magas. Jimi nägu oli suunatud teisele poole tuba akna poole, silmad suletud. Tema näol olid nüüdseks puhastatud mõned haavad - silma all, laubal ja põsel. Alumine huul oli veidi paistes; ravimid ei olnud veel suutnud paistetust lõplikult alla võtta.

Jimi käed olid sätitud viisakalt heledale tekile. Mõnede küünte alt pitsitas veel natuke verd. Käed olid kriimustatud ja lähemalt vaadates, võis ka leida sinikaid. Kes võis nii noorele lapsele nii teha?! Milline tõbras. Mida sa pidid läbi elama, Jim? Sa oled ju nii noor alles.

"Jim.. Ma olen su issi, kas sa kuuled?" sosistas vaikselt Peter kui oli voodi äärele istunud. Jim ei vastanud, ta oli ilmselt sügavas unes. "Jimmy..?".

Jim avas aeglaselt silmad. Pilgutas veidi neid ja keeras pea oma isa juurde. Tema näoilme oli tõsine ja kulm kortsus.

"Jim. Jim. Kas sa kuuled? Ma olen su issi," Peter naeratas. Samas, hirmutas teda Jimi näoilme. Ei olnud imestada, et Jim rööviti neilt, kui laps oli vaid 2 kuune. Möödas on siiski 6 aastat. Siiski, Jimist oli kasvanud väga ilus laps, isegi kui ta nägu oli marraskil.

"Issi?" küsis Jim.

"Jaa, Jimmy.." Peter naeratas aina rohkem.

"Äla.. Ära tee. Äla tee mulle haiget," Jimmy silmad läksid märjaks.

"Ei, ei, kallike. Mina ei tee sulle haiget, Jimmy. Ma olen su issi. Kallis, ära nuta," üritas Peter teda lohutada. Enne, kui Peter sai enda suured soojad käed Jimi käele asetada, ajas laps need ära. Poiss puhkes juba nutma.

"Ära tee! Mul on ai, ai.. Ai!" Jim sattus paanikasse. Ta hakkas silmadega justkui väljapääsu otsima. Arstid ei leidnud esialgu põhjust teda voolikutega ühendada - see tegi Jimi põgenemiskatse lihtsamaks. Ta hüppas voodist välja, aga jäi seisma akna juurde.

Päikesevalgus, mis aknast sisse paistis, pimestas Jimi. Poisslaps kattis oma silmad ja hakkas karjuma. Nägemata muud ruumi, libistas ta end pikali põrandale. Kisa peale jooksid tuppa sisse kaks doktorit ja üks meditsiiniõde.

"Mis siin juhtus?" küsis üks doktoritest. Teised jooksid Jimi juurde, üritades teda püsti aidata. Jim aga ei lasknud, vaid vehkis kätega. Poissi hinge valdas täielik paanikas.

Peter oli oma last sellises olekus nähes šokeeritud. Üle pika aja, tundis mees, kuidas pisarad mööda põske alla voolasid.

"Ma,.. Ma ei tea. Ma ütlesin talle, et ma olen ta isa. Ja, ja.. Kui üritasin teda lohutada, ta sattus paanikasse," kokutas Peter.

"Seda nimetatakse murdumishetkeks," seletas doktor, kes enda paberile midagi kirjutas. Sättis siis voodilina uuesti paika, et teine doktor ning meditsiiniõde last saaksid uuesti voodisse asetada. "Palun tulge minuga, härra Taylor. Õde Bregolli, palun andke patsiendile rahusteid ja valvake, et ta magama jääks,".

Doktori sõna peale, järgnes Peter talle toast välja koridori. "Mis murdumine?" küsis ta.

"Patsient on endiselt väga traumeeritud. Kes iganes talle seda tegi, pidas Jim neist ühte vähemalt enda emaks või isaks. Kui ta kuulis teid ütlemas, et te olete tema isa, arvas ta ilmselt, et püüate talle haiget teha. Laps jätab kõik meelde, olgu ta nii noor kui tahes," seletas doktor. Peter noogutas, kuid tema silmades oli endiselt näha šokki. Ta ei suutnud sellega leppida.

"Andke talle aega. Ta peab puhkama, nägema, et spetsialistid ei tee talle haiget. Harjuma uue keskkonnaga," doktor noogutas. Tema rinnas oli nimesilt "Dr. R. Hernandez".

"Saan aru, aga see on raske. Maha rahuneda on väga keeruline," sõnas Peter. Ta kuulis, kuidas teisel pool ust oli kuulda Jimi nuttu ja karjumist. Õnneks kästi õel talle rahusteid anda.

"Aga mis tema silmadega on? Nii kui ta päikest nägi, vajus ta põrandale, doktor," ütles Peter.

"Me ei usu, et Jim on päikest kunagi näinud. See päike, mida ta 2 kuusena nägi enda turvatoolis - sellest on kaua aega möödas. Ta ei mäleta seda. Esialgu, igasugune kiirgus ja valgus ärritab tema õrnu silmi," seletas doktor. "Palun, härra Taylor, minge koju. Puhake end välja ja tulge homme tagasi,".

"Ma ei suuda minna ära.." üritas Peter seletada.

"Palun! Härra Taylor!" katkestas doktor Hernandez Peteri kõne. "Jim peab puhkama. Selline pikk ootamine, kuni ta end jälle paremini tunneb, ei tule kellegile kasuks. Me hoolitseme tema eest,".

Peter pidi leppima doktori sõnadega, isegi kui ta ei tahtnud. Ta oleks tahtnud kõik see aeg Jimi kõrval olla. Teda lohutada. Ta siiski nägi, et tema enda laps võib kergelt ärrituda ning seda Peter ei tahtnud. Doktoril oli õigus - Jim pidi puhkama.