Ethel

4. Seinad alla

Hingasin sisse valmistades end majja sisenemiseks. See ei ole ju raske.. kolm sammu trepist üles, käsi ukse lingile seejärel see alla surused ja lahti tõmmates.. Mitte midagi ülemõistuse keerulist...

Sügav ohe väljus mu huulilt, enne kui majja sisenesin.

Mulle ei meeldi meiki kanda, kuid vahel on hommikud, kus see on vajalik. Üks järjekordne sinikas asetses mu põsel, ilustades mu nägu.
Kuna olin otsustanud taas kleidi kasuks pidi peal oleva sinika ka üle katma.
Kaunis.
Tahan siit majast kaduda esimesel võimalusel, olen selle jaoks ka raha kõrvale pannud ja tööd otsinud. Hakkangi juba tulevane nädalavahetus linna kallimas restoraanis klaverit mängima, see tasub hästi, plus tip.

.....

Liikusin vaikselt majast välja, olles õnnelik, et teised magavad. Ma ei soovi neid näha, eriti oma lihast ema, kes on nii ära pimestatud oma uue mehe ilust, et ei märka, mis valesti on.. see teeb haiget, kuid eks peabki kogema valu, et hinnata õnne.

" Hommikust!" Ehmatas hääl mind selja tagant, pannes mind võpatama ja ümber pöörama.

" Ehmatada pole hea, ma oleks võinud praegu kukkuda või auto alla jääda!" Rääkisin tõsiselt," kuid ilusat hommikut sullegi." Muhelesin pehmelt.

" Mida sa nii vara teed? Kool hakkab alles tunni ja poole pärast." Uuris Gabriel.

" Ma saan senikaua klaverit mängida." Tuli mu automaatne vastus, mis kattis osa tõest.

" Selge see.."

" Mida sa ise teed?" Küsisin vastu, et vestlust arendada.

" Meil sai kodus piim otsa, lähen selle jahile." Eeldan, et ta ise ei rääkinud ka päris tõtt, kuid las see jääb.

" Sa jääd ju siis veidi hiljaks.." Tähendasin.

" Ei jää." Muigas poiss kavalalt.

" No eks sa ise tead."
Kõndisime veidi aega veel ühist rada, kuniks meie teed lahku läksid.

Kooli valvur jõuab tavaliselt kella seitsmeks, kuid kuna ma saan vanamehega hästi läbi peitis ta minu jaoks maja ja muusikaklassi võtmed prügikasti kõrvale, et juhuks kui keegi peaks nägema siis oleks see justkui nagu ma viskaks prügi ära..

Jõudsin muusikaklassi ning avasin klaveri kaane ja lülitasin end välja sellest ebaõiglasest maailmast.

" Kuidas sul läheb?" Uurisi üks mu kaaslastest lõuna pausil, naeratasin tüdukule ja vastasin hästi. Tänane on olnud minu jaoks raske päev, kardan, et ei suuda seda lõpuni viia olles see kes ma neile inimestele iga päev olen, kardan, et täna tuleb mu identiteet esile ja ma ei soovi seda.

" Ma lähen vaatan, kuidas teistel läheb." Teatasin pundile ja lahkusin laua tagant, tegelt oli mul plaanis minna kooli arsti juurde minna, et "koju" saada.

Koputasin uksele ja ootasin, et mind sisse kutsutakse, loomulikult on mul võimalus ka nii sama minema jalutada, kuid see tooks pahandusi, mida mul vaja pole.

" Sisse!" kõlas kutse," Oh Ethel, mis sind siia teisel päeval toob?" naeratasin jõuetult.

" Tead, käes on see kord kuus, kus ma piinlen krampides ja migreenides, kas on võimalik, et ma saaks koju minna? Palun! Mul on kohutvalt halb olla." Naine tundis mulle kaasa ja kirjutas lehe, mis vabastab mind kooli tundidest.

" Palun võta valuvaigisteid ja ära midagi koormavat tee, ma ei taha jälle, et sa oma peavalude tõttu kokku kukuksid ja haiglas lõpetaksid. " Naine vihjas eelmisele aastale, kus see juhtus kaks korda.. ainuke asi, et põhjuseks polnud mitte päevad vaid mu kasuisa kõva käsi, mis põhjustas mulle peapõrutusi.

" Selge, suured tänud sulle! Ma nüüd lähen. Head aega!" Ta vastas mulle sama ja ma liikusin koolist välja.

"Hei Ethel! Mis teed?" uuris Alexa, enne kui jõudsin kooli väravast väljuda.

" Mul on kehv olemine, jätan täna tunnid vahele ja puhkan end kodus välja." Saatsin neiult kerge naeeatuse mille peale ta kahtlevalt noogutas.

" Tead, kui sa tahad saad täna õhtul ikkagist minu pool veeta.. Mu venda ja ta pere tahtsid võtta kahe päevase spa paketi." Seletas mu sõbranna, ma tean, et ta aimab midagi, kuid ta ootab, et mina räägiks.

" Saame peale tundide lõppu jäätise kohvikus kokku." Kallistasin teda ja sosistasin kõrva aitäh. Ma armastan meie sõprust ja seda, kuidas me teineteisele olemas oleme.

" Palun hoia end!" Neiu silmis oli sügav mure, kuid ma noogutasin pead ja vorpisin naeratuse näole, et teda lohutada, kahtlen et see töötas.

Keerasin vasakule ja kõndisin lihtsalt kõndisin, mõtlesin, unistasin.
Mu elus on olnud nii palju peidetud jama, mis on mu sisse mattunud, kuid unistamine ning siht tuleviku suunas keelavad mul end veelgi rohkem rikkumast. Mul on veel kaheksa kuud enne, kui saan täisealiseks, kõigest kaheksa kuud veel ning ma teen oma otsuseid ja valikuid. Ning iga tund see päev tuleb lähemale.
Kuid seal on nii palju asju, mis selle ajaga muutuda võib, nii palju..

...

Istusime koos Alexaga pargis ja sõime oma pool sulanud jäätist, kõik oli vaikne ja rahulik.

" Kas sa tahad sellest rääkid?" küsis ta tasaselt.

" On sul hetkel probleeme? " ta raputas pead, kuid ei vaadanud mulle otsa.

" Sa tead, et see võtab mult palju, et seda edasi anda.. mulle ei meeldi end avada ja ma ei soovi, et see informatsioon kuhugi edasi kanduks, ma usaldan sind." tüdruk pööras nüüd pilgi minule ja noogutas arusaadavalt," mu ema mees on vägivaldne.. alati on olnud, kuid ma ei jaksa enam. Ta ei tee liiga mu emale, ainult mulle ja ta tütar.. well sa tead kuidas Barbara on.."

" Oh.." oli kõik mis ta suust välja tuli, järgmisel hetkel olin tüdruku embuses ja tundsin niiskust oma õlal.

" Kallis, ära nuta!" paitasin ta juukseid, ma ei olnud valmis, et see sellise pöörde võtab, kui oleks teadnud poleks ma sõnagi öelnud.

" Kuidas sa saad seda mulle öelda?! Sa oled minu friking parim sõbranna ning ma ma hoolin sinust, ma ei taha, et sa haiget saaks mitte mingisugusel moel! Me peame midagi tegema!"

" Mida? Ma ei taha oma ema õnne rikkuda, sa tead milline ta oli peale isa surma.. ma lihtsalt tahan, et ta oleks õnnelik!"

" Ning kuidas ta saab olla õnnelik, kui tema tütar valutab? Mis ema ta on? Kuidas sa saad nii isetu olla?"

" Ta on minu armunud ema.. ma ei taha, et ta haiget saaks.. ning ma tean, et see on vale lasta tal elada selle mehega.. kuna ainult Jumal teab, mida see mees temast tegelikult tahab." Raputasin lootusetult pead.

" Tule ela minu juures!"

" Kindlasti, kuid aitäh!" Naeratasin kurvalt, see idee ei toimiks.

" Ma olen tõsine, esiteks sa ütlesid, et ta ei tee su emale midagi, teiseks minu vanemad armastavad sind, kui oma tütart ning meil on mu venna tuba vaba, sa saad seal elada kuni ülikoolini. Ma mõtlen seda tõsiselt! Ma ei taha, et sa veel rohkem haiget saaksid."

" Ma hindan su abivalmidust, kuid ma ei taha sind ära kasutada!"

" Sa ei kasuta! Ma räägin täna oma vanematega, ma mõtlen seda kõikke tõsiselt!"
Pisar voolas mu silma, sellest on liiga kaua möödas, kui ma tundsin sellist armastust minu vastu, et see oli ülekoormav, see oli ka hetk kus lasin oma seinad Lexa ees alla ning peitusin oma parima sõbranna embusesse ning lasin kaua hoitud pisarad valla.