"HOOR"
Tavakas. Ma ei reageeri enam sellele ja lihtsalt lähen ignoreerides mööda.
"MUSI MIKS SIIS NII MORN ANNA MUSI"
Ei. Ikka mitte midagi.
"TEGIN MA SULLE MIDAGI ET MA TÄNA EI SAAGI"
Okei Ivy, jookse.
ütlesin ma mõtes iseendale kuna ma ei kannatanud enam välja neid sitakotte.
"Oh my fu*king hallelujah"
laususin kõva häälega kui olin vetsu põgenenud. Minu õnneks oli see inimtühi.
See mis varem toimus oli minu iga päevane kooli rutiin niiet ei midagi uut.
Kas bipolaar saab olla pohhuist?
Ma ei tea aga mina olen.
See on küsimus ja vastus mida ma enda peas vähemalt 1000 korda iga päev kordan.
Jah, mind kiusati aga mul on suhteliselt pohhui sellest kuna seda olukorda ei saa võrrelda minu eelmiste koolidega all-linnas. JA...well minust on palju head kaasa levinud noh nendele sitakottidele.
NÄITEKS:
1. ma olen kõik all-linna koolide kutid läbi trukinud
2. ma teen narkot ja olen veel taga tipuks ka diiler
3. ja et ma olen tegelikult veel strippar all-linna kuumimas stripiklubis.
Okei, okei seda pole palju aga sellest piisab nagu eelnevalt oli näha. Aga pole hullu, ma elan üle..I guess.
Nagu eelnevalt välja tuli olen ma veel ka bipolaar, no mu ema ja ta sitakott ei usu seda aga ongi parem.
Ei, ma ei tulnud bipolaarsusega lampi välja. Mul aitas testi teha ainus hea inimene mu elus, tädipoeg Dan. Aga ta sai sõjaväes surma niiet äge, äge elu mul.
OKEI.
AITAB.
HALETSEMISEST.
Ma tõusin püsti ja läksin peegli juurde. Ma naeratasin endale kuna see aitas mul tavaliselt stabiilsemaks muutuda. Otsisin kotist kõrvaklapid välja ja surusin need kõrva, volüüm põhja!
Lõin jalaga vetsu ukse pärani ja astusin välja. Kapuuts pähe ja täis kiiruses klassi poole.
Silmside. Õhh...kõige jubedam asi maailmas. See on hävitanud mu elu no ütleme niiet sitta kanti. Sellepärast passin ma alati põrandale vaadata. Okei ma tean, et mu lause ehitused on üks suur küsimärk aga like I said olen ma pohhuist. Mind ei huvita.
viskan pilgu käekellale ja "kuramus tund on kestnud juba 10 minutit"
See juhtub mul peaaegu alati kui ma klapid pähe panen.
Ma võtan kogu jõu kokku ja panen ilge keeruga emakeele klassi poole. Klassiukse taga, enne klassi sisenemist sositasin "vabandust aga mul tekkis väike kodune probleem, pidin eemal olema, ma vabandan"
ah kärab kah.
Avan klassiukse ja astun arglikult sisse. Kõik vahivad mind. Ei see pole üllatus lihtsalt iga kord kui nii juhtub vihkan ma seda momenti kõige rohkem
"vabandust aga mul tekkis väike kodu--"
alustan ma lausega kui emakeele õpetaja segab vahele.
