Ma pole kunagi varem nutnud. Vähemalt mitte nii hullult kui hetkel. Olin viha ja valu enda see hoidnud liiga kaua. Ma tahtsin tugevana näida.
Kui oled tugev, sa ei satu kiusamise ohvriks. Vähemalt see oli olnud mu loogika. See aga ei pidanud paika minu puhul. Jack sai mu pohhuismist jõudu juurde. Ma ei tea mida enam teha. Mul pole kellegile toetuda.
Pühkisin pisarad silmadelt, põskedelt, tervelt näolt. Hingasin kolm korda sügavalt sisse ja välja. Ma polnud valmis välja minema. Lukustasin end kabiini ja olin seal kaua. Mul pole õrna aimugi kui kaua aga kui ma välja tulin oli väljas pime, kool tühi.
Avasin ettevaatlikult WC ukse ja astusin välja, kappide poole.
YOONGI:
Läksin oma kapi juurde. Koridor oli vaikne. Järsku kuulsin tüdrukute itsitamist ja kurikuulsa Jack'i mõnitavat häält. Vaatasin korraks taha. Nägin kuidas Jack Ivyonne't kapuutsist tiris ja siis viskas põrandale.
Ma ei tahtnud ennast sellesse segada. Mul oli plaan Ameerikas olles hoida madalat profiili. Ma ei tahtnud, et ema minu pärast siin muretsema peaks.
Ta silmadest andis välja lugeda kirjeldamatut piina ja jõu katkemist. Ivyonne oleks hakkanud iga sekund nutma. Ma tean, et see poleks tema jaoks hästi lõppenud.
Mäletan. Ma nägin teda toidupoes, tema oli see kes mind aitas. Kas ta sellepärast vahib mind koguaeg? Kas ma peaks teda aitama ja näitama oma tänulikust? Kas need kaks asja on üldse võrreldavad?
Enne kui olin jõudnud enda küsimustele vastused leida läksin kahe pika sammuga Ivyonne kapi suunas
"LÕPETAGE...palun" Esimene sõna tuli mul väga julge ja selgena kuuldavale. Teine sõna aga palju aremalt, kuna nende pilgud ei olnud just sõbralikud.
Ma vaatasin maha, ma ei julgenud pilku tõsta aga ma tundsin kuidas terve koridor vahtis mind. See oli vastik.
20 sekundit hiljem julgesin oma pead tõsta. Selle aja jooksul polnud olukord palju muutunud. Kõik vahtisid mind ikka veel.
"Jajah"
Jack võttis omakäed Ivyonne küljest ära tõstis käed süüdiolevalt üles. Ta viipas oma sõpradele, et nood koos temaga sealt kiiremas korras minema tõmbaksid ning koos Jack'i kamba kadumisega kadus ka kõigi teiste tähelepanu minult ja Ivyonnelt.
Ma pole kindel, mis juhtus, kuid ma olen kohe kindlalt väga üllatunud, et Jack lihtsalt alla andis ja minema kõndis.
Kas ma olen tõeppoolest nii hirmutava välimusega.
Lõpuks tuli mul meelde ka Ivyonne, kes oleks enne ääre pealt nutma hakanud. Vaatasin tüdruku kapi poole ning Ivyonne vaatas mu poole surm tõsise näoga.
"Aitäh" lausus Ivyonne sarkastiliselt. Ta üritas püsti tõusta, kuid sain aru, et ta on oma jala välja väänanud. Sööstsin tema pool, et teda aidata. Ivyonne tõukas mu eemale.
"Ma saan ise"
Ivyonne võttis kogu oma jõu kokku ning lonkas WC poole.
***
Mis mul üldse arus oli, kui ma teda aidata tahtsin? Mõtlesin ma tüdrukute WC ukse kõrval maha istudes. Kas ma peaks ta ära ootama ja teda hiljem aitama? Ta on siiski vigastatud.
OOTA. Mida viina ma siin üle üldse teen??? See mis temaga juhtus pole minu kuradi asi.
Tõusin püsti, võtsin kapist oma asjad.
Ma olin WC ukse juures olnud umbes tund aega. Mu pea oli tund aega täiesti tühi olnud.Ma polnud mõtelnud mitte millegile tund aega. Ma lihtsalt istusin ja ootasin. See tundus kui 5 minutit.
Näpistasin ennast, et ma ärkaksin üles ning seadsin sammud kooli välisukse poole.
Õues puhus vastu jääkülm tuul, mis torkis mu sõrmeotsi. Hommikul oli olnud nii hea ilm. Praegu ma oleks nagu sattunud teise maailma otsa.
Tõmbasin jakki tihedamini ümber ja jooksin läbi tuule bussi peatuse poole.
IVYONNE:
Ma olin millegi pärast arvanud, et Yoongi jääb mind ootama. Kuid WC'st välja tulles polnud teda kusagil. Miks ta oleks pidanud ootama?
Ohkasin. Panin kappi oma õpikud. Tegelikult tühjendasin terve koti. Mul polnud plaanis kooli tulla väga pikka aega. Kõige hullem oleks homne. Aga minu jaoks poleks vahet. Ülehomme või nädala aega hiljem või isegi aasta hiljem oleks minu jaoks homne ja Jack'i jaoks päev, mil ma tulen esimest korda kooli pärast intsidenti.
Koolist puudumine oli mul planeeritud enda tunnete ja olukorra mõistmise pärast. Mitte Jack'i ning tema sabarakkude või Yoongi pärast. Puhtalt minu enda pärast.
"Õhhh"
Õues puhus jäine tuul, mis oli väga imelik, sest hommikul oli olnud nii ilus ilm.
Ma ei tahtnud koju minna. Ma teadsin, et seal poleks mul kuigivõrd parem olnud. Pigem pean mõtlema, kuhu minna järgmistel päevadel, kui ma kooli ei lähe. Mul pole kuhugi minna, mitte kuhugi.
Mul polnud raha, kõht oli ka tühi. Kodu oli kilomeetri kaugusel.
"Kurat võtaks!"
Jooksin kodu poole. Kavatsesin tuppa hiilida, raha võtta ning kuskile turvalisse kohta minna.
Äkki on hea mõte teise linna sõita. Pead tuulutada. Üksi olla.
Keerasin korteri ukse lahti ning kuulatasin sees toimuvat. Vaikus. Arvatavasti polnud keegi kodus.
Läksin enda tuppa, korjasin kõik raha jäägid kokku.Läksin ema tuppa ning võtsin sealt, mida oli võimalik võtta.
Leidsin üles oma vana trennikoti ja viskasin kõik hädavajaliku sisse. Dokumendid, mida mul arvatavasti väga mõtekas ei olnud kasutada; telefon, sama lugu; riideid ja nii palju raha, mida vähegi leidsin.
Ma ei tea miks mul tuli selline hull idee lihtsalt ära minna. Ma võin ju tagasi tulla aga kas ma ikka saan tulla tagasi, kui mu ema näeb, et olen kogu raha maja pealt kokku korjanud.
Kui aus olla olen väga püsimatu. Ma olen mitu korda tahtnud kodust ära joosta, olen ka seda teinud. Kuna mu ema saab minu arvelt raha peab ta mind enda juures hoidma, nii, et politsei on mind iga kord leidnud ja koju toonud. Kui aus olla, siis kes ei tahaks enda kõrval hoida raha sissetuleku allikat.
Aga seekord oli mul tahtmine minna nii kaugele ja nii kiiresti, et mind ei leidaks enam üles. See linna, see koht, kus mu elu parasjagu sünnib on mu ümber kõik selle halva toonud. Mul pole mitte midagi kaotada, kui ma ära lähen. Mul ei ole sõpru, mind kiusatakse koolis, ema näeb minus vaid raha ja ise ma vaevu suudan siin ellu jääda. Kui ma lähen saan ma ennast üles kasida, üles töödata ja uue lehekülje keerata. Keegi ei pea uues kohas teadma milline või kes ma olin. See jääb minuga siia linna. Igaveseks.
Viskasin viimase pilgu üle enda toa. Loodetavasti oli kõik vajalik kaasas. Ma ei tule ju siia tagasi.
Haarasin köögist vähegi söödavaid asju ning suundusin esikusse. Võtsin sealt oma nahktagi kui ka talvejope. Panin tennised jalga ja keerasin salli ümber kaela.
Mu süda peksis mu sees nagu se oleks paaniliselt tahtnud minust välja tulla ja joosta kaugele ära. Ma ei tohi kõhelda, kui ma nii juba otsustasin, siis nii see ka jääb. Hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Viskasin trennikoti õla peale ja tegin minekut.
Hüvasti.
