Raskelt vigastatud

Esimene päris sõber

Joon oma sooja teed ja istun põrandal. Mu lemmik tegevus. Mõtlesin, et äkki hakkan oma biograafiat täiesti otsast peale ehk umbes 6 aastaselt sain ma esimesed tundemärgid anorexiast ja ärevusest. Mind kiusati mu uues kodulähedases Merivälja Lasteaias ja mul polnud mitte ainsatki sõpra, kellega mõtteid vahetada. Mäletan, kuidas lõunauinakute ajal keerasin teiste laste poole selja ja nuuksusin patja. Ma ei maganud lasteaias kunagi. Mu aju arenes kiiremini kui tesitel lastel ja peagi sain aru et sisimas olen alati olnud vanem kui väliselt. See oli ja on lihtsalt miski mida ma ise tunnen ja tean. Mu peas liigub iga sekundiga läbi 100 mõtteraase ja suuremosa ma juba ignoreerin sest tean et aju annab mulle rohkem informatsiooni kui mul tegelikult vaja läheb. Kui küsida mis on mu esimene mälestus ärevusest ütleks ma et lasteaias kui ma olin surmahirmul kui pidin lasteaeda minema. Ma kartsin seal kõike ja kõiki. Ma ei rääkinud kunagi kellegagi sõnagi, sest teadsin et ei meeldi kellelegi. Kui esimest korda eelkooli Rahumäel läksin ja nutsin, pandi mind paari minu meeletult hea sõbraga kelleta ma ei oleks osanud tol hetkel hakkama saada. Hanna. Tema nuttis ja mina nuttsin. Meie vanemad sidusid meie käed ja saatsid meid klassi. Algul olin ma tohutult ehmunud sest Hanna oli täiesti teistsugune kui kõik mu teised ,sõbrad,. Ta sarnanes hullult minuga ja me naersime samade naljade üle. Ta oskas mind alati naerma panna ja kodustestöödes aidata. Tbh 7 aastat sõprust hiljem oleme ikka sõbrad ja mängime koos Simsi ja ajame niisama matemaatika üle juttu. Hoian temaga ikka Snapchatis streiki nagu iga täna päevane sõprus. Hanna kui sa juhtud seda lugema ja tunned ära kes ma olen siis tänan sind kogu südamest selle 7 aastase toe eest mis sa mulle oled olnud. Ma tean et praegu oled sa oma paremate sõpradega aga ma tahan sind just tänada kõige eelneva eest.

-paraneja