Miks just mina?

1.

suundusin enda turvalisse tuppa.
Asusin tegema kodutöid.
Suundusin oma valge laua juurde raskete paukudega lasin õpikud käest lauale.

Küsisin endalt sisemas "kuidas edasi?"
"Kes mind aidata saaks?"
"Kuidas saaksin Alexi eest põgeneda?"
-
Järgmine Nädal
Nagu ikka algas mu hommik bussisõiduga kooli.Mu vimm Andrea vastu on üle läinud ja nüüd saame päris hästi läbi.
Koolis olen suhtlema hakanud Gideoniga.
Kuid midagi rohkemat mitte.

"Hei Gid!"
Hüüdsin teda teiseltpoolt garderoobi
"Tsauki Carmen! Mata kodune töö tehtud?"
Suundus ta minupoole
"Muidugi."
Kõndisin mina talle vastu.
lähemale jõudes nägin mustas riietuses poissi kelle silmadest oli võimatu aru saada-need olid süsimustad.Kortsutasin kulmu ,sest ta meemutas Alexit kuigi see polnud kindlasti tema.Mul kerkisid ihukarvad püsti.
Gideon oli mu kõrval ja ma toetusin talle.Tundsin temaga end hästi.
Terve koolipäev mõtlesin vaid millal see juhtub.
Millal mind tullakse röövima?
-
Peale kooli
-
Hakkan vaikselt suunduma sõõriku kohvikusse.
Kuni keegi haarab mu käest tõmmates mind tohutu kiirusega kaasa.
Hakkasin rabelema kuna mees oli üleni mustas ja nägu oli varjatud.
Ma puiklesin ja tirisin ennast ära ilma asjata.Ma pole kuigi tugev.Sport pole just mu kõige tugevam ala.
Mind lükati musta massiivsse kaubikusse kus istus ainult to salapärane isik.autojuht oli kindlasti ka.
"LASKE MUL KOHE MINNA MA HELISTAN POLITSEISSE,KUI SA OLED ALEXI ALLUV SIIS TA EI JÄTA SIND ELLU"
Röökisin ma täiesti kõrist.
"Rahu.Ma tulin sind päästma.Siia sa ei saa niiguinii jääda."
Lausus salapärane isik
"Ma ei usu sind enne kui saan teada kes sa selline oled"
Ütlesin talle konkreetselt.
Noormees võtis ettevaatlikult maski maha ja käis käega õrnalt juustest läbi et neid kohendada ning suunas oma pilgu nördinult alla.
"Gi...Gideon? Oled see tõesti sina kuid..."
Gideon suundus minupoole pannes oma nimetissõrme mu huultele lausudes
"Carmen,ära praegu esita ühtegi küsimust.Kõik on plaanitud.Me lähme...."