Need pisiasjad...

1. Algus

NB: Tegemist on ühe mu vanema jutuga, mida proovin ümber kirjutada. Osasid ei pruugi nii tihti just selle pärast ilmuda!

***

"Mida nad ometi teevad?"

"Mu jumal," venitas Lexie, keeras muusika valjemaks ja purskas naerma, kui Will meile üle õla kavala naeratuse saatis ja seejärel oma tagumikku meie suunas hööritas.

"Appikene," katsin naerdes oma silmad.

Lexie itsitas ja tiris mu käe eest ära. "Vaata parem, sa tead, et ta teeb seda sulle, mitte mulle."

Kui poisid oma metsapeatuse kraavikaldal lõpetanud olid, püksid jalga tagasi saanud ning meie juurde tagasi lonkinud, oli meil kõigil raske naeru tagasi hoida.

Meie sõit võis jätkuda. Nate juhtis kindlakäeliselt oma isa uhket maasturit läbi metsa kulgeva tee, mis oli kergelt rohtu kasvanud, joonistades ideaalselt välja kruusased rööpad. Mets muutus hõredamaks ja lõpuks ka tee paremaks. Kruus asendus asfaltiga. Nate lisas gaasi ning natukese aja pärast jõudsime uhke suvila ette, mida ümbritses pea samaväärne aed. Hüppasin autost välja ja vaatasin lummatult ümbrust. Ma ei teadnudki, et Nate'i vanematel selline suvila on.

"Väga äge," laususin tunnustavalt.

"See pole meie oma, Summer," irvitas Nate mulle lõbustatult vastu. Ja siis ta ilme muutus. "Seal sa oledki, mees!" hüüdis ta ja ma pöördusin õlgu kehitades vaatama, keda ta tervitas.

Meist eemal seisis Joshua. Ta oli mu venna Kenti sõber ja tema nägemine tähendas, et mu vend on ka suure tõenäosusega siin. See polnud üldse tore.

Joshua tervitas meid nimepidi. Kui ma temast mööda sammusin ja ta imetlusega mu nime venitas, tundsin ebamugavust nendest pilkudest mis mulle osaks langes aga olin sama palju tema tähelepanust meelitatud. Ta võiks saada ükskõik kelle aga ta märkas mind. Mulle meeldis talle meeldida, mis sest et ta maine ei olnud just kõige parem. Ta oli jõukast peret pärit ja reeglid talle ei kehtinud. Ma ei teadnud, millega ta tegeles või kas üldse, kuid ka tema oli kuskilt tagasi koju vast alanud suve ja vabadust nautima tulnud.

Jõudsin teiste järel majja ja asetasin riidest koti kõlksude saatel lauale, kus keegi neid järjest pudelitest tühjendas. Otsisin pilguga Lexie't, kuid mu pilk peatus kellegil teisel. Ohkasin endamisi. Sinna mu lootus teda siin täna õhtul eirata kaduski.

"Ja mida sina siin teed?" küsis Kent, kui oli meid lahutava vahemaa ületanud.

"Nate tähistab oma sünnipäeva, mul polnud õrna aimugi, et siin," vastasin vennale emotsioonitult.

"Noh, sa peaks teadma, et ta käib ka veidi teistsuguse seltskonnaga läbi."

Kent tõstis oma joogitopsi suule. Üritasin tuttavaid nägusid leida, kuid... neid oli minu jaoks ilmselgelt liiga vähe. Ja kuhu Lexie ometi kadus? Nate'i nägin vilksamisi, kuid ka Will oli juba kuhugi kadunud. Ma peaks vähemalt ühe neist üles leidma ja üritama nendega koos olla.

"See pole väga sinu teema ju. Mine koju."

"Kui armas sinust," pistsin mürgiselt.

Kent pööritas mu sõnade peale silmi.

Olin alati arvanud, et minu ja venna kaheksa aastane vanusevahe polnud midagi head. Kui mina olin väike ja vajasin näiteks koolis suure venna tuge, oli Kent juba mässumeelne teismeline, kes minust väljagi ei teinud. Kui mina teismeikka jõudsin, oli Kenti ees juba maailm valla ja teda ootasid uued väljakutsed. Vahel mulle tundus, et Kent lähtus minuga suhtlemisel põhimõttest ''nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik''. Mul oli ausalt öeldes kurb tunnistada, et ma ei tunne teda mitte üldse, mis sellest, et me oleme vend ja õde. Me lihtsalt ei saanud läbi nii nagu võinuks saada. Enamjaolt olime me üksteise kõri kallal. Just seetõttu mulle meeldiski, kui Kent ülikooli otsustas minna. Sain temast ja pidevast vaidlemisest rahu. Ma ei mäleta korda, millal meie vestlus poleks lõppenud konfliktita. Ta oli mulle võõras. Ja tegelikult oli seda valus tunnistada.