Omapärane Mõttemaailm

•Saladus•

***

Laul - Getter Jaani -- Saladus

***

''On vaikne öö...''

Hirmus vaikne on igal pool. Nii siin, sinu kõrval, kui ka meist kaugemal. Ei ole kuulda ühtegi öist looma häält. Isegi autode hääli pole kuulda kauguses.

''Ma seisan sinu kõrval tähevalgel teel ja vaikib tuul.''

Kaunid tähed on taevas. Need annavad pisutki valgust, selles pimedas kohas. Isegi kuu paistab taevalael, aga ma ei märka seda. Ma näen ainult sind ja sinu silmi, mis helgivad. Nagu oleksid tähed sinna kinni jäänud.

''Meid ootab ees, uus parem maailm, mida avastada võin, kui sammud teen.''

Ma vaatan enda ette ja näen kauguses säramas midagi. Nagu ootaks meid kuskil midagi paremat. See kutsub meid kaht. Ma nii väga tahan seda avastada, ma teeksin need sammud. Kuid kas sa ikka tuled koos minuga??

''Vaid sellel ööl, mul süda taob ja hinges ärevus on suur...''

Ma ei mäleta päeva, kus mul oleks ärveus olla...koos sinuga olemisest. Ma olen kõigesse nii ära harjunud ning süvenenud asjadele, mis teevad mu päeva paremaks. Pole aega olnud vaadata, kas mu hinges on ärevust või mitte.

''Me lähme koos, viib tähelaev meid ära taeva poole maast, nüüd algab see.''

Ma näen kuidas sa sammud vaikselt selle ereda valguse poole. Tunnen, et pean sinuga liituma. Vaikselt kõnnin sulle järgi, ei tea kuidas sellele kutsuvale valgusele reageerida. Mõni hetk hiljem ma tunnen kuidas sa vaatad mu poole. Su silmad räägivad mulle kogu loo, mida ma pean teadma aga juba tean.

''Meie saladust keegi teada ei saa, nad ei tunne meid, meist nad aru ei saa.''

Meil on oma saladus. Keegi ei saa midagi sellest teada. Ainult meie ja meie ühine saladus, mis hoiab meid koos ja ei suuda iialgi lahutada. See saladus viib meid meie teel edasi. Kõik kes meie ümber on, nad ei tunne meid ning meid nad ei mõista. Saadavad meid aind veidrate pilkudega. Mõni vaatab otsa meile nagu me oleks nagu mingid jubedad nakkushaigused mida keegi ei taha.

''Nii kaugele viinud on öised teed...''

Nii kaugele me oleme juba kõndinud, vahepeal sa juba haarasid mu käest ja ma pole siiamaani sellest lahti lasknud. Oleme juba peaaegu valguse juures. Sa peatud ja vaatad mulle otsa, sära silmis, segatud tükikese lootusega. Ma pöördun sinu poole ja vaatan samuti otsa. See hetk on nii romantiline ja kaunis, kuid kõik head asjad peavad kord lõppema.

''Meie kätes on meie saatus, tean. Ja kui riskime, siis ka valima pean...''

Kuid ühel hetkel ma vaatan maha... Ma tean, et ma pean nüüd oma otsuse tegema. Kui astun sinna valgusesse, ootab mind üks saatus aga kui ma ümber pööran, ootab mind teine saatus. Ma pean nüüd valima mis saatust ma tahan ja mis saatus meie jaoks kõige parem on... 

''Kui ootamas maailmaruum on ees.''

Vaatan ümberringi. Tähti pole enam nii hästi näha, kuna valgus pimestab kõik, ainult suur kuu on säramas mulle vastu. Ma ohkan...terve maailmaruum ootab ees...

''On vaikne öö, meid viinud kõrgeele siin taeva poole maast, me tähetee...''

Minu otsus on tehtud. Ma astun sinna valgusesse aga ma saan oma otsust alati muuta, veel luua uusi saatusi endale kui ka talle. Küll ma leian selle kõige parema meie mõlema jaoks... Ma tean, et see mille ma valisin..pole meie jaoks...

''Nii jääb vaid laul, kus vaikus viise loob ja sõnad meie poolt, nüüd kõlab see...''

Kauguses kõlab vaikne tuttav viis, mis meid kord kokku viis...ja nüüd ka rohkem meid ühendab. See laul teeb meid tugevaks, eriti need sõnad meie poolt. Hoian sind enda lähedal, ei taha lahti lasta. Kuid see ere valgus kiir viib meid juba kaugemale, lähemale kohale kust ma pean lahkuma.

''Meie saladust nad teada ei saa, nad ei tunne meid, ei märka meid ka.''

Nad ei kuule kunagi midagi meie ühisest saladusest, see jääb ainult meie vahele. Ma luban. Ma luban sulle seda, kallis.

''nii kaugele viinud on öised teed, meie kätes on meie saatus, ma tean. Ja kui riskime, siis ka valima pean, kas põleme tuhaks või jääb meist leek.''

Valgusleek peatub. See mõistab, et ma pean lahkuma. Ma suudlen veel sind viimast korda, lootes, et kohtume veel ja ma valisin õige saatuse. Ma näen seda kurbust su silmis, näen pisaraid voolamas. Pühin kõik su mure ära ja luban sulle ainult head.

Meist jääb alles leek...